Kolmas ja viimane tänaseks:
Asusime oma hotellist teele lõunapoole, et tutvuda mitmete vaatamisväärsustega täna. Olime päris hästi puhanud, ja peab ütlema, et ka autosõit tuli täna paremini välja. Asulavälisel teel on ikka oluliselt lihtsam sõita kui asulas, ja kuigi 2-3 korda sattusin vastassuunavööndisse peale pööret, siis mingit erilist olukorda ei tekkinud.
Hakkasime sõitma alla mööda Vaikse Ookeani rannikut, ning esimene peatuskoht oli Bald Hill Lookout, kus mäe otsast näeb ookeani ning kauguses paistvat meie teist sihtmärki, Sea Cliffi silda. See sild on ehitatud ookeani kohale, ning pikkust on tal 665 meetrit. Lisaks autoteele on võimalik seal ka jalakäijatel jalutada ookeani poolel. Ilm oli täna tuuline ja hall, pärastlõunal hakkas ka vihma sadama.
Sealt sõitsime edasi ning hoidsime silmad lahti, et leida toidupoodi, mis ei olegi nii kerge, kui ei tea, millist logo või nime otsida. Lõpuks jäi silma üks, kus saime oma toidu- ja joogitagavara täiendada, lisaks eilsetele ülekääkidele ning bensukast ostetule.
Siis suundusime edasi Illawarra Tree Top walkile, kus saab vihmametsa sees ca 25 meetri kõrgusel teel jalutada pooleteistkilomeetrisel ringil ning vaadet ja metsa imetleda. Kahjuks saime tõesti osa VIHMAmetsast, ning varikatused mõnes kohas olid suureks abiks. Jalutuskäik ise oli vägev, olgugi, et vihm ja udu kaugele näha ei lasknud (keskel on ka 45m kõrgune torn, kust muidu paistab ookean, kuid täna muidugi mitte). Nägime kummipuid ja 3-4 meetri kõrguseid sõnajalgu ning liaane. Linnuvaatluseks polnud täna suurem asi ilm, ning hoiatatud usse me ka õnneks ei näinud. Küll aga nägime metsa minnes esimest känguru, kes küll Astridi ülevoolavat rõõmu nähes jooksu pistis, nii et piltigi ei jõudnud teha. Igal juhul ei suutnud vihm rikkuda väga vinget jalutuskäiku. Veel niipalju, et tee sinna oli ka päris vinge, sinkavonka mööda mäge üles, mõnes kohas polnud isegi ruumi kahel autol teineteisest mööduda, ning nõnda 10km järjest. Enne käisime veel ühte koske vaatamas, aga ka seal sadas vihma ning vaade polnud eriti selge.
Kuna lähedal asus ka teine park, kus pakuti vihmametsa vaadata, otsustasime, et läheme ka sinna vaatama, seekord siis maa pealt, mismoodi vihmamets välja näeb, eriti kuna õhtune rannaskäik, mis oli plaanitud, tuli ära jätta ilma tõttu. Ka Minnamurra vihmametsas oli ring kuskil 1,5 kilomeetrit, ning vaade oli hoopis teistsugune kuid sama võimas. Ka ilm oli natukene järgi andnud, ning see jalutuskäik oli vähekene nauditavam. Väga võimsad puud kasvasid, lisaks huvitavad palmilaadsed parasiidid, millel tüve pole, ainult suured lehed ja pesitsevad puude peal ja kividel ning täiesti vohavad.
Tegime hilise lõunasöögi ning suundusime Kiama poole, kus laavakaljudest moodustis sobiva laine korral viskab läbi augu üles suure koguse vett. Seekord polnud laine päris õige nurga alt, aga Kiama Blowhole’i aktsioonis nägime siiski. Natukene põhjapoole jäi Bombo Headland, endine kaevandus, kus jäänud kividest moodustub kaljune maastik ning massiivsed müürid, ning lisaks väike laht, kus vesi mööda neid müüre peksab. Fantastiliselt ilus koht sellise tuulise ilmaga nagu täna.
Kuna kell hakkas juba õhtut näitama, suundusime Jervis Bay poole, kus on väidetavalt maailma kõige valgem rannaliiv. Kuna täna polnud rannailma, siis tulime hotelli puhkama, ning kavatseme homme kindlasti seda liiva kaema minna.

English: Ok, here’s the short story:
We got some much-needed rest and set off south to see a number of things. The first place was Bald Hill lookout, which had a nice view of the Pacific and Sea Cliff Bridge – a 665m bridge built on the ocean. Then we headed down to the bridge and walked on it, as it has pedestrian access as well. We also managed to find a grocery store, and got some items for sandwiches and such. The next stop was Illawarra Tree Top walk, which is a mile-long walk in the rainforest at an elevation of about 25 meters. Unfortunately, it was pouring, so it wasn’t that pleasant to walk. But the sight was quite magnificent, even if the view could have been better had it not been for the rain and fog. We also saw our first kangaroo, who unfortunately escaped without a picture. Then we went down the mountains, and took another rainforest walk, this time Minnamurra rainforest, which was on the ground level, but had different types of rainforest.
After that, we went towards Kiama, where a rock formation spits out water through a hole when the waves hit at the right angle. Not quite as high as on other days, but the sight was pretty awesome. Also near Kiama, we saw an old quarry, which has magnificient stone columns and a wonderful bay with great waves on this windy day.
For the evening, we had booked a room in Jervis Bay, where the whitest beaches in the world are located, but since the weather was still bad, we left that for the morning.
This settles the debt, and I’ll get right on the next one 😉