Arequipa

Reis Arequipa poole hakkas kohe lennuki hilinemisega, õnneks oli meid jällegi ootamas autojuht. Tema inglise keel oli eriti alguses suht kehvake, aga saime siiski selgeks et minu telefoni kasutame GPSina. Kuna korter asub väravaga suletud tänaval, ja pimedas suurt palju aru ei saanud, lasime ennast värava ees maha panna ja jalutasime oma kodinatega viimased paarsada meetrit. Tegelikult oli korteriomaniku esindaja meid oodanud juba hommikul, kuna ilmselt jäi tal märkamata see “pm” kirjas, ja meie jälle ei kasutanud telefoni andmesidet, siis oli korter kohale jõudes kottpime ja tühi. Õnneks selgus, et korteriomaniku naine elas lähedal, kuna ta ise viibis Limas. H ja J läksid võtit tooma, ja meie saime niikaua hoopis maja ees wifi mõnusid nautida. Võti käes, sisenesime korterisse, seal aga oli valve. Meid oli õpetatud vehkima võtmega valveseadmete ees, mis muidugi hakkas üle maja karjuma. Peale mitut minutit vehkimist selgus et nurga taga on klahvistik ja vehkima peaks hoopis seal. Saime siis alarmi maha ja sisse seatud ennast, kellelgi erilisi vaevusi 2400m kõrgusel kohe tunda ei andnud.
Hommikul tuldi meile järgi ja viidi linnaga tutvuma. Peab ütlema, et siiani ei ole meid erilise hilinemisega õnnistatud, mis on isegi natuke üllatav. Esimesena viidi meid vaatepunkti kus näeb kolme linna ümbritsevat vulkaani – Picchu Picchu, Misti ja Chachani – ja samuti kohalike põllundusterrasse. Arequipa pidi olema Peruu suuruselt teine majandus peale Limat, siin tegeletakse kaevandamisega (kuld, hõbe, raud), tekstiilitööstusega, samuti kalapüük (regioon ulatub mereni) ja ka põllumajandusega. Arequipa linna samas ähvardab potentsiaalne katastroof, kuna vulkaanid on aktiivsed. Kuna õhtul jõudsime hilja, palusime et meid viidaks hommikusöögile – käisime kohalikus kohvikus ja saime head kohvi ja empanadat. Edasi viis reis kesklinna ja muidugi Plaza de Armas nagu igal pool. Väljakuid ümbritsevad neil ikka väga kenad hooned. Santa Catalina klooster, mis oli kunagi 22000 ruutmeetrit ja nüüdseks muuseum aastast 1979, on üks suuremaid vaatamisväärsusi. Sealsed nunnad elasid tänapäevases mõistes täitsa korterites, koos köögi ja suurte tubadega. Klooster oli väga rikas ning seda toetasid rikkamad pered kes oma tütreid sinna saatsid. Vaade kloostrist mägedele oli fantastiline, ja elamistingimused selle aja kohta ilmselt ka kadestamisväärsed. Edasi viis tee meid kohalikule turule, mis on ka märkimist väärt – turuhoone arhitektiks on Gustav Eiffel. Turul müüdi kõike – värsked puuviljad, jogurt, kokalehed, riided, kotid, liha, kala, kanad millel veel pea otsas jne. Tegime sisseostud ära ja tulime taksoga koju, täna kõigest 11000 sammu ja 7km.
Oleme Limast alates närinud ka kokalehti – mäletseja tunne tuleb peale küll, ja maitse on ka ehtne hein, samas tee on täiesti mõnus. Loodame, et aitab meid kõrgemates kohtades. Limast ostetud lehed olid kuivemad, täna Arequipa omad olid kohe tuntavalt värskemad. Ehk saab teel Colca kanjonisse veel värskemaid.

Teisel päeval Arequipas oli meil kavas rafting Chili jõe peal. Kuna päris täpset aadressi ma ilmselt ei olnud neile edastanud ja wifi lõpetas eelmine õhtu töö, siis ootasime me mingi kolmveerand tundi, et ehk lihtsalt hilinevad, kuid lõpuks läks ikka Telia data sisse ja saime bussiga tänava nurgal kokku. Kohapeal anti meile varustus ja siis me jõkke läksimegi, lisaks meile paadis instruktor ja abiline-fotograaf süstaga eraldi. Vesi oli ikka päris jahe, ja kuna mina ninas olin siis tihtipeale sain esimese duši just mina. Sõit ise läks meil juhendamisel suhteliselt libedalt, meie sektoris oli kategooria 1-3 raskusastmega kärestikud. Keegi paadist välja ei kukkunud, minul jäi kõige napimalt puudu. Märjaks said seevastu kõik. Kuigi päike oli päris soe, võttis vesi siiski lõdisema. Jõe org oli väga ilus, enamasti paistsid seljataga vulkaanid, aga aega jäi ümberringi vaatamiseks suhteliselt vähe. Aga kokkuvõttes oli väga äge ja soovitame soojalt. Sõit kestis tunnike, ja peale korterisse tagasi jõudmist selgus ka meeldiv tõsiasi et internet on tagasi. Otsustasime linna sööma minna, leidsime koha kus liha ja kala toodi lauda vulkaanilise kiviplaadi peal, nii et ta veel särises. Alpaca liha sai ka ära proovitud ja heaks kiidetud, üldse oli väga põnevaid roogasid. Peale söömist täiendasime uuesti turul varusid a tagasi koju. Öösel käis all korteris vist pidu, nii et muusika lõppes alles 2 ajal, ja 5st alates hakkasid kuskil mingid nähvitsad haukuma, nii et enam lihtsalt ei olnud võimalik magada. Heliisolatsioonile siin maal eriti rõhku ei ole pandud, nii et loodame tulevikust paremat.