Machu Picchu

Võttis 7,5 aastat aega, ta kohale me jõudsime. Eelmine kord uhtusid vihmaveed Aguas Calientesesse viiva raudtee ära, kuid nüüd selliseid viperusi ei olnud. Alustasime teed hommikul vara, hostelist oli õnneks bussipeatusse ainult paar minutit, ja mahtusime juba teise bussi peale. Üles mäkke läks korralik serpentiin, lugesime pärast 14 kurvi. Kohale jõudes ootas paar bussitäit rahvast, nii et kui sisse saime, siis esialgu sai suhteliselt vähese rahvaga pilte teha. Meil oli planeeritud ronimine Huayna Picchu otsa, mis on mägi Machu Picchu kõrval, seetõttu kiirustasime läbi MP. Ja loomulikult saime siis oodata. Huayna Picchu tipp on ca 250m kõrgemal kui MP, õnneks oli enamus teed varjus, sest tee oli järsk ja juba pool 8 hommikul oli päike üsna intensiivne. Õnneks olime oodates näinud, kuidas pilvkate mäe ümber muudkui hõrenes päikese tulekuga, ning üles jõudes oli ta täitsa kadunud. Üleminekul puhkasime päris mitu korda, ning tugevamad 3 meist läksid veel sealt ümber mäe Gran Caverna ringile, mis lisas veel ca 400 tõusumeetrit. Meie jõudsime lõpuks üles, ja nautisime vaadet, sõime Eesti vahvleid ja tegime pilte. Tegime väikse ringi üleval ära, ja hakkasime alla tulema. Ei saa öelda, et niipidi oluliselt lihtsam oleks olnud, kuna ilm läks aina soojemaks ja tee suhteliselt karm. Aga käia tasus, vaated on imelised. Rajale lubatakse ainult 400 inimest päevas, nii et meeletut trügimist ei olnud. Kuna ma ei olnud kaardist pilti teinud, siis hakkasime suvaliselt mööda ühte linna külge jalutama, ja lõpuks sattusimegi väljapääsu juurde. Õnneks selgus, et rajad ongi nii korraldatud, ja saab uuesti sisse tulla. Kaardipilt väravas jäi jälle tegemata, seega valisime järgmise raja ja hakkasime ronima ülespoole. Sealt saime teiselt poolt vaate linnale, ainuke jama oli, et me ei olnud võtnud piisavalt vett, ja kuumus hakkas muudkui võimust võtma. Vett oleks saanud ainult väljapääsu juurest. Tegime omastarust tervele linnale ringi peale ja välja jõudes tegime kohe suuremad joogid ja jäime teisi ootama. Raske on midagi öelda selle koha kohta, täiesti maagiline aura, fantastilised vaated, ja uskumatu arhitektuur – suured kivikamakad paika pandud nii, et tänapäeval ei pane enamustesse kohtadesse hambaorkigi kivide vahele, noast rääkimata. Kartsin natukene, et äkki valmistab pettumuse, aga suutis hoopis ootused ületada. Ilmaga vedas meil ka, nagu kogu reisi vältel – bussi astudes hakkas sadama. Nüüd on ainus vana aja maailmaime ja kolm uue aja omast nähtud, ehk õnnestub millalgi lisada.