Angkor

16/11/2018

3 päeva puhkust läinud mis läinud, hakkasime edasi liikuma. Taaskord läbi Bangkoki, Phu Quocist Siem Reapi. Suuremas osas õnnestus lennud maha magada, aga üldiselt olid sujuvamad kui Phu Quoci lennates. Transamees ootas ka meid ilusti sildiga, ja juba olimegi hotellis. Hotell ikka väga peen, selgitati meile kohe kus ja mis Angkoris vaadata, lisaks tasuta tuktuki sõit kesklinna ja tagasi. Tuba suur ja lai, riidekapis liuguksed valgustiga, suur kivivann toas, basseinivaade, särk-värk. H selg tõmbas lennukis kangeks, tema jäi masseerima hotelli, ülejäänud läksime peale pesu linna peale. Vahtisime mööda Pub Streeti ringi, lugejatele nänni ja värki ka, ja siis hakkasime söögikohta otsima. Siem Reap on siiamaani olnud kõige turistikam linn üldse, hästi palju hotelle ja võõrast rahvast, restoranide valik multikultuursem (itaalia, mehhiko, khmeri, inglise jms köögid), pubidest-klubidest kostab tümakas, tuk-tuki juhid (keda tundub olevat pool linnarahvast) peedistavad kogu aeg, kas tahad sõita, tänaval pakutakse mingeid klubiflaiereid jne. Sattusime juhuslikult ilmselt kõige prime real estate’iga restorani peale tümaka eest põgenedes, aga kurat, toit oli väga hea, et kohe laua ääres sündis otsus, et edaspidi sööme ainult siin. Tomyam supp kanaga oli fantastiliselt maitsev, ja ka teised olid oma asjadega väga rahul. Kuna olime lennanud pikalt, siis linna ja hotelli tagasi jalutasime.

Järgmisel hommikul hotellis hommikusöök (mis oli väga hea), ja siis bussiga Angkor Wati pileteid ostma. Pileteid müüakse ühes kohas ja mujalt ei tasu osta, kui keegi üritab, sest see ei kehti. Pilt läks ka kohe pileti peale, ja sealt edasi siis kogu kompleksile nime andva Angkor Wati templi juurde. Angkor Wat on tegelikult ainult 1 tempel ligi 1000 ruutkilomeetri suurusel territooriumil, kus asub lugematu hulk templeid ja muid ehitisi erinevas värskusastmes. Pärinevad nad enamasti ajavahemikust 9-15. sajand. Angkor oli esimene suurlinn, arvatakse, et ajavahemikus 1000-1200 oli linnas miljoni elaniku ringis, mis oli 0,1% kogu maailma elanikkonnast. Linna hoidis toimimas keerukas veemajandamise süsteem, mille osa oli ka näiteks Angkor Wati ümbritsev 60m laiune vallikraav. Päris sild oli hetkel restaureerimisel, meie saime templisse üle plastikust ujuvsilla. Angkor Wati ühe külje müür on peaaegu kilomeeter pikk, müüre ümbritseb omakorda vallikraav. Kui läbisime esimese müüri, siis võib täitsa öelda, et alles kauguses hakkas tempel paistma. Meie jaoks oli ilm ikka väga soe, seda enam, et lubatud riietus on kaetud õlad ja põlved, ehk siis väga paljastavaid kostüüme kanda ei tohi. Olgugi, et rahvast oli üksjagu, leidus templis pidevalt nurgakese, kus rahvast üldse ei olnud ja nii saime teha päris häid turistivabu pilte. Tempel on aukartustäratav, ja üsnagi hästi säilinud. Eks see saab ka hulga tähelepanu, näiteks on Angkor Wat Kambodža riigilipul. Peale ringkäiku, mille käigus näiteks noor buda munk Astridit õnnistas, leidsime natukene varju ja võtsime külmad kookosed. Ühtlasi sai endale teha väikseid märkmeid järgmise hommiku kohta.

Kui Angkor Wat on suhteliselt hästi restaureeritud, siis Ta Promhi tempel on üritatud säilitada nii nagu loodus on teda muutnud aastasadade jooksul. Tuntud Indiana Jones’i ja Tomberg Raideri filmidest, on selle templi seintel nii mõneski kohas kasvamas suured puud ja nende juured. Tempel on mitmeski kohas lagunemisohtlik ja ka puid on maha võetud, kuid siiski võib seal ette kujutada, mida võisid tunda varajased Euroopast pärit avastamas varemeid esimest korda nähes. Ta Promhi on ilmselt ka meie lemmiktempel, kuna seal on kõige rohkem sellist müstilist aurat. Restaureetimistöid teostati ka seal, aga ilmselt jääb see ikkagi selliseks loodusega kokku kasvanud vaatamisväärsuseks.

Järgmine ja ühtlasi päeva viimane tempel oli Bayon, mis asub Angkor Thomi keskel. Bayonil vallikraavi ei ole, selle asemel ümbritseb teda linn. Piltidelt olin näinud seda nägu, ja arvasin, et tegemist on mingi eriti suure neljas suunas vaatava näoga, kuid sinna jõudes selgus, et nägusid on seal tunduvalt rohkem ja nii suured nad ka ei ole. Aga väljaspool müüre elasid ahvid, need olid vägagi inimestega harjunud ja välja tulles ronis üks näiteks A selga ja pommis vett juua. Tempel ise tundub natukene kokku pressitud, selle põhjus arvatakse olevat, et kõrgemad korrused on lisandunud alles peale esialgset plaani. Igal juhul on naeratavaid nägusid 200 ringis, millest küll mitte kõik ei ole hästi säilinud.

Tagasi bussi jalutades käisime veel läbi Baphuoni templi, mis oli peaaegu inimtühi, ilmselt tänu üsna järskudele treppidele. Tegemist on ühe tõsisema restaureerimisprojektiga, mida teostati üle 50 aasta. Sõja ajal läks esialgne projekt, milles oli märgitud ära 300.000 kivi kümnel hektaril, kaduma ning alates 1996. aastast suudeti 16 aasta jooksul tempel nii üles ehitada, et meie ei saanud arugi, et asjad nii nutused oleks olnud.

Siis hotelli tagasi, nagu traditsiooniks on saanud, kiire pesu, ja siis saime esimest korda tuk-tukiga sõita. Jalutasime natukene ringi ja siis juba tuttavad see restorani sööma. Kogu kohalik menüü tundub jube hea olevat, seekord siis näiteks kana amok, serveeritud noores kookoses, oli ülimaitsev.

Järgmisel hommikul oli äratus kell 4, et minna vaatama päikesetõusu üle Angkor Wati. Õues oli täiesti pime, ja mul on hea meel et me eelmine päev vaatasime üle kuidas ja kuhu tulla, esimest korda tulles oleks küll pidanud ülejäänud rahva järgi tulema. Saime hea koha tiigi nurgas, ja järk-järgult hakkasid templi kontuurid paistma. Tiigi ääres oli tuhatkond inimest, kahjuks keegi või miski sisse ei kukkunud, kuigi vahepeal mobiiliga pildistajad tundusid küll oma telefoni hoidvat viimase piiri peal. Tagantjärele võib öelda, et üks mees peab oma kaamerat veel natuke õppima, kuna esimene time-lapse läks tuksi. Ilm oli templi taga natuke pilvine, ja väga niiske, fotokal olid suured veetilgad peal. Alguses oli päris palju putukaid ka taskulampide valgel, aga õnneks need ei hammustanud. Bisnes ka juba käis, kohalikud käisid kohvi ja hommikusööki pakkumas. Läks aega pea poolteist tundi, aga päike lõpuks tornide vahelt välja ka tuli, ja mingi video sain ka. Olime kokku leppinud, et teeme päikesetõusu ja suure ringi ümber templite täna, seega hotelli tagasi, hommikusöök ja magama. Kella ühe ajal äratus, ja siis suurem ring ehk väiksemad templid. Rahvast oli täna tunduvalt vähem, ja templid ka väiksemad. Esimesena Preah Khan, mis oli üsnagi suur, aga ka suhteliselt kehvas seisukorras. Ka seal oli näha kuidas võimsad puujuured mööda seinu ronivad. Kurb on see, et päris paljudes väiksemates kohtades on templis sees inimesed ennast kergendanud, nii et hais on vahepeal suhteliselt võigas. Samas on mets ja puud ümberringi. Järgmiseks Ta Som, mis ei tundunud midagi erilist, aga kõige lõpus oli väga äge uks, millest võimas puu läbi kasvanud. Edasi tuli Neak Pean, budistlik tempel, mis on ehitatud tehissaarele. Vahepeal õnnestus teha ka pilt riisipõllust, kust saak ei olnud ära koristatud. Päikeseloojanguks läksime Pre Rup templi peale, kuhu lõpuks kogunes päris suur hulk rahvast. Oli üsna kõrge tempel, aga teisi siiski üle puude ei olnud näha, nii et saime vaadata kuidas päike puude taha loojub. Hotelli tagasi jõudes käisid osad massaažis, meie läksime linna oma restorani sööma ja külmkapile sobivat magnetit otsima.

Viimase päeva hommikul kirjutan siin basseini ääres neid ridu, eile sai enamus asju pakitud, siis hommikul sõime ja nüüd võtame veel basseini ääres viimast. Bassein on kitsas sisehoovis, aga hästi taimedega ümbritsetud ja ei jäta üldse sellist kokku pressitud muljet. Varsti siis bussi peale ja 6 tunni pärast olemegi Phnom Penhis, Kambodža pealinnas.

« 1 of 3 »

Leave a reply

Go top