Peruu

Lima

Seekord siis sai suurelt ette võetud vahelduseks ning sihtkohaks Peruu, ja seltskond ka 5ni kasvanud. Kui 9-tunnine lennureis on suhteliselt tavaline ja harjunud, siis 12.40 tegi küll istumisaluse väga kandiliseks. Kohale jõudsime ilusti, lennujaamas oli autojuht meid ootamas ja korterisse saime 45 minutiga.
Hommikul oli J välja peilinud et väga äss kohvimasin oli värskelt meie lähedale paigaldatud, ja läksime mööda Vaikse ookeani rannikut seda otsima. Lisaks kohvile sai ka väga head hommikusööki ning nõuandeid kuidas bussiga Lima keskusse saada. Seal liikusime jala edasi, peaväljaku poole. Arhitektuuris oli päris palju tunda koloniaalset stiili, kuigi korralikult taastatud maju ei  olnud üleliia palju. Politseinikel olid väga ilusad tugevad dobermannid, aga ei riskinud hakata pilte tegema. Käisime San Francisco kloostris, mis oli väga suur, ning mille keldrisse oli katakombides maetud üle 25000 surnu. Osa katakombidest oli avatud, seal oli suuremaid luid ritta pandud mitmetes ruumides. Lisaks on kloostris pilt kus viimane söömaaeg toimub ümber ümmarguse laua ja lisaks ka muid kohalikke nüansse nagu tšillipipar laual. Käisime ka Peruu keskpanga muuseumis, kus oli nii inka-aegseid kullast asju keldriseifis välja pandud kui ka traditsioonilisi riideid ja keraamikat. Teel purskkaevude parki peatusime restoranis et proovida H poolt kaua igatsetud cevichet. Ise kalasööja pole, aga tundub, et kõik jäid rahule. Purskkaevude parki jõudsime täpselt nii, et hakkas hämarduma, ning nägime ära ka valgusshow. J oli väga popp poiss oma blondi peaga, taheti purskkaevude taustal temaga selfisid teha. Pargi kõrval tundus olevat ka Peruu rahvusstaadion, aga siis oli juba liiga hilja. Tagasi sõitsime natuke vähem ekspressbussiga kui päeval, kui ülevalt torust käega kinni hoida siis kohalikud said ilusti Astridi ja J käte alt läbi jalutada. Päevane saldo 30000 sammu ja 23km.
Enne meie ärkamist olid ujujad jõudnud juba käia ookeanivees, mis olla päris mõnus. Vesi liigutas rannas hirmsa mürinaga kive. Järgmisel hommikul oli hommikusöögispetsialist leidnud meile Haiti nimelise restorani, kus kohvi küll polnud suurem asi aga söök oli küll päris hea. Edasi viis teekond külastama inkade-eelset püramiidi, Huaca Pucllana. Asub see täitsa keset Miraflorese linnaosa, ja on säilinud ilmselt tänu kliimale. Kompleks on ehitatud kohapeal valmistatud tellistest, ja iga põlvkond mattis eelmise korruse ja ehitas enda oma sinna peale. Lima olematu sajuga kliima on aidanud hoida tellised terved, ja oskuslik projekteerimine tähendas, et kompleks on vastu pidanud ka maavärinate. Hommikune pilvisus oli asendunud päikesega, ja tagasi jõudes olime päris kenasti roosad juba.

View gallery

Peruu

Arequipa

Reis Arequipa poole hakkas kohe lennuki hilinemisega, õnneks oli meid jällegi ootamas autojuht. Tema inglise keel oli eriti alguses suht kehvake, aga saime siiski selgeks et minu telefoni kasutame GPSina. Kuna korter asub väravaga suletud tänaval, ja pimedas suurt palju aru ei saanud, lasime ennast värava ees maha panna ja jalutasime oma kodinatega viimased paarsada meetrit. Tegelikult oli korteriomaniku esindaja meid oodanud juba hommikul, kuna ilmselt jäi tal märkamata see “pm” kirjas, ja meie jälle ei kasutanud telefoni andmesidet, siis oli korter kohale jõudes kottpime ja tühi. Õnneks selgus, et korteriomaniku naine elas lähedal, kuna ta ise viibis Limas. H ja J läksid võtit tooma, ja meie saime niikaua hoopis maja ees wifi mõnusid nautida. Võti käes, sisenesime korterisse, seal aga oli valve. Meid oli õpetatud vehkima võtmega valveseadmete ees, mis muidugi hakkas üle maja karjuma. Peale mitut minutit vehkimist selgus et nurga taga on klahvistik ja vehkima peaks hoopis seal. Saime siis alarmi maha ja sisse seatud ennast, kellelgi erilisi vaevusi 2400m kõrgusel kohe tunda ei andnud.
Hommikul tuldi meile järgi ja viidi linnaga tutvuma. Peab ütlema, et siiani ei ole meid erilise hilinemisega õnnistatud, mis on isegi natuke üllatav. Esimesena viidi meid vaatepunkti kus näeb kolme linna ümbritsevat vulkaani – Picchu Picchu, Misti ja Chachani – ja samuti kohalike põllundusterrasse. Arequipa pidi olema Peruu suuruselt teine majandus peale Limat, siin tegeletakse kaevandamisega (kuld, hõbe, raud), tekstiilitööstusega, samuti kalapüük (regioon ulatub mereni) ja ka põllumajandusega. Arequipa linna samas ähvardab potentsiaalne katastroof, kuna vulkaanid on aktiivsed. Kuna õhtul jõudsime hilja, palusime et meid viidaks hommikusöögile – käisime kohalikus kohvikus ja saime head kohvi ja empanadat. Edasi viis reis kesklinna ja muidugi Plaza de Armas nagu igal pool. Väljakuid ümbritsevad neil ikka väga kenad hooned. Santa Catalina klooster, mis oli kunagi 22000 ruutmeetrit ja nüüdseks muuseum aastast 1979, on üks suuremaid vaatamisväärsusi. Sealsed nunnad elasid tänapäevases mõistes täitsa korterites, koos köögi ja suurte tubadega. Klooster oli väga rikas ning seda toetasid rikkamad pered kes oma tütreid sinna saatsid. Vaade kloostrist mägedele oli fantastiline, ja elamistingimused selle aja kohta ilmselt ka kadestamisväärsed. Edasi viis tee meid kohalikule turule, mis on ka märkimist väärt – turuhoone arhitektiks on Gustav Eiffel. Turul müüdi kõike – värsked puuviljad, jogurt, kokalehed, riided, kotid, liha, kala, kanad millel veel pea otsas jne. Tegime sisseostud ära ja tulime taksoga koju, täna kõigest 11000 sammu ja 7km.
Oleme Limast alates närinud ka kokalehti – mäletseja tunne tuleb peale küll, ja maitse on ka ehtne hein, samas tee on täiesti mõnus. Loodame, et aitab meid kõrgemates kohtades. Limast ostetud lehed olid kuivemad, täna Arequipa omad olid kohe tuntavalt värskemad. Ehk saab teel Colca kanjonisse veel värskemaid.

Teisel päeval Arequipas oli meil kavas rafting Chili jõe peal. Kuna päris täpset aadressi ma ilmselt ei olnud neile edastanud ja wifi lõpetas eelmine õhtu töö, siis ootasime me mingi kolmveerand tundi, et ehk lihtsalt hilinevad, kuid lõpuks läks ikka Telia data sisse ja saime bussiga tänava nurgal kokku. Kohapeal anti meile varustus ja siis me jõkke läksimegi, lisaks meile paadis instruktor ja abiline-fotograaf süstaga eraldi. Vesi oli ikka päris jahe, ja kuna mina ninas olin siis tihtipeale sain esimese duši just mina. Sõit ise läks meil juhendamisel suhteliselt libedalt, meie sektoris oli kategooria 1-3 raskusastmega kärestikud. Keegi paadist välja ei kukkunud, minul jäi kõige napimalt puudu. Märjaks said seevastu kõik. Kuigi päike oli päris soe, võttis vesi siiski lõdisema. Jõe org oli väga ilus, enamasti paistsid seljataga vulkaanid, aga aega jäi ümberringi vaatamiseks suhteliselt vähe. Aga kokkuvõttes oli väga äge ja soovitame soojalt. Sõit kestis tunnike, ja peale korterisse tagasi jõudmist selgus ka meeldiv tõsiasi et internet on tagasi. Otsustasime linna sööma minna, leidsime koha kus liha ja kala toodi lauda vulkaanilise kiviplaadi peal, nii et ta veel särises. Alpaca liha sai ka ära proovitud ja heaks kiidetud, üldse oli väga põnevaid roogasid. Peale söömist täiendasime uuesti turul varusid a tagasi koju. Öösel käis all korteris vist pidu, nii et muusika lõppes alles 2 ajal, ja 5st alates hakkasid kuskil mingid nähvitsad haukuma, nii et enam lihtsalt ei olnud võimalik magada. Heliisolatsioonile siin maal eriti rõhku ei ole pandud, nii et loodame tulevikust paremat.

View gallery

Peruu

Colca Canyon

Täna hommikul läks siis lahti 2-päevane reis ühte sügavamasse kanjonisse maailmas – Colcasse. Sõit läks läbi Arequipa põhjapoolse, vähem glamuurse osa, kus kilomeetrite kaupa illegaalseid maju. Tee on käänuline ja tõusvas joones, sõidab ka palju reklaamid, õnneks oli meil suhteliselt rahuliku närvikavaga juht ja ekstreemse aidanud möödasõite ette ei tulnud. Tee peal peatusime, et vaadata alpacasid ja laamasid, ning nende metsikut sugulast vicunat. Järgmises peatuses pakuti kõrgmäestiku ürtidega väga maitsvat teed, ja muidugi sai tutvuda kohaliku kaubavalikuga. Terve tee oli näha, kuidas Sabancaya vulkaan aktiivsust üles näitab, pidi ca 40 väiksemat purset päevas olema. Tänane kõige kõrgem punkt oli 4910m üle merepinna, olemine oli kahtlasevõitu aga mitte täitsa halb. Kui kanjonisse jõudsime, käisime Chivays söömas ja siis hotelli. Hotellitoa ees terrassilt vaade vanadele põllumajandusterrassidele. Väike puhkus, ja siis retk kanjoni põhja jõe äärde, soojaveebasseinidesse. Basseine oli mitmeid, erineva soojusastmega, ning kanjoni seina ääres oli kohe näha kuidas sooja vett üles mullitab. Teekond tagasi hotelli oli ülesmäge, õnneks oli kõva tuul selja tagant. Hotellis õhtusöök ja vara magama, hommikul varajane ärkamine et minna kondoreid jahtima (kaameraga).

Järgmiseks paariks päevaks siis palun elavat kujutlusvõimet, pilte tuleb ilmselt uuesti ülehomme.

Colca teine päev algas varakult – 6.30 oli juba start. Esmalt Yanque küla keskväljakule, kus kohalikud tütarlapsed traditsioonilistes rõivastes tantsisid, aga saabudes tõmbas hoopis tähelepanu purskab vulkaan millest sain tunduvalt paremad pildid kui eile. Tütarlapsed vaadatud ja mõnel ja shopping tehtud, hakkasime sõitma Cruz del Condori vaatepunkti poole. Kondorid on ühed suuremad lendajad linnud maailmas, tiivaulatusega kuni 3m. Tee peal oli mõlemal pool kanjonit terrassid, väidetavalt on neist 65 protsenti veel kasutuses ja seda terve 80-kilomeetrise kanjoni ulatuses. Vaatepunkti jõudes ootasime vist ca pool tundi, kui esimesed linnud paistma hakkasid. Kõik täna nähtud linnud olid noored, pruunide sulgedega, täiskasvanutel on musta ja valgega suled. 3 lindu tiirutasid lähemale ja asusid inimeste lähedal kaljunukile istuma. Jõudsime õnneks ära oodata ka õhkutõusmised, loodetavasti on pildid ka head. Tagasi sõites peatusime Maca külas, kus sai näha deformeerunud koljut. Nimelt elasid Colcas kaks suguharu, ja vahet tegemiseks seoti ühtede tittedel pea ülevalt ja alt kinni, ja teistele küljepeale puuplaat ja seoti kinni. Kuidas see nende tervisele pikas perspektiivis mõjus, “it is not possible to know” nagu meie giidi üks lemmiklauseid oli. Chivays veel lõunatasime, ja siis läks sõit Arequipa poole. Ilmselt oli sõit kiirem ja kurvid karmimad, nii et täna mõjus pigem see kui kõrgus enesetundele. Kuna naispere ennast eriti hästi ei tunne, siis homme lähevad mäge vallutama ainult mehed.

View gallery

Peruu

Chachani

Arequipat ümbritsevad 3 vulkaani – Pichu Pichu, Misti ja Chachani. Kõrgeim neist on Chachani, 6075m üle merepinna. Kuna Misti jääb napilt alla 6000, siis sai valitud ronimiseks just Chachani. Eelmisel õhtul käis tuurifirmast tädi kohapeal ja kontrollis kõik peale aluspükste üle, ja järgmisel hommikul võeti meid auto peale ja läks sõiduks. Sõitsime Arequipast vaadates ümber mäe, Chachani põhja poole, autoga sai ca 5000m kõrgusele. Seal pakkisime magamiskotid ja telgid jms omale seljakottidesse ja külge, ja hakkasime baaslaagris poole sammuma. Juba asjade pakkimine 5000 peal oli natuke ebameeldiv, ja kui alguses oli allamäge käimine suhteliselt okei, siis ülespoole minnes koos kogu seljakotiga hakkas kõrgus päris hästi tundma andma. Tee oli esialgu liivane, aga vahepeal tuli täiesti üle kivide ronida. Kogu tee oli ca 2,5km, ja tõusis selle ajaga 200m. Mina olin kohale jõudes täitsa pastel, viskasin kohe telki pikali kui sai. Õhtusöök sai serveeritud 4 ajal ja viieks olid kõik telkidesse kobinud. Enesetunne paremaks ei läinud, pulss oli 110 peal ja magamist oli ilmselt minutite kaupa. H ja J olid kohale jõudes suhteliselt heas seisukorras, aga öösel kui kell 2 oleks pidanud mäkke alustama, oli H ka loobunud, aitasime J niipalju kui parajasti pea jagas ja pimedusse läinud ta oligi. Meie üritasime edasi magada – telk oli meie jaoks lühike ja aur ka kuskile ei läinud ehk siis tekkis kondens ja see voolas mööda telgi seinu alla magamiskottide peale. Magamisest üleliia palju välja ei tulnud, aga nii kui päike tõusis, läks telgis kohe palavaks. Ajasime ennast välja, giid pakkus kokateed, ja jäime ootama. Igal juhul polnud me üldse ainukesed kes ülespoole ei läinud, punt Saksa tuletõrjujaid käis ka öösel väljas öökimas, nagu kuulda oli. Igal juhul ütleks meie lemmik Kasahstani reporter, et “great success”, sest J käis tipul ära ja 6075m kirjas. Vaade olla fantastiline ja igal juhul vaeva väärt. Ise olen ka 5200ga rahul, ei oleks hetkel rohkem välja pigistanud. Juba tagasitee auto juurde oli jälle päris paras katsumus. Samas nii kui alla 4000 sai, läks enesetunne tunduvalt paremaks ja isegi söögiisu tuli tagasi. Mägironimist ma oma tulevikus küll ei näe, aga väga hea meel on et grupina saab 6km kirja panna.

Ja naiste puhkepäevade ülevaade:

Kuna meil tervis ei kannatanud kõrguseid vallutama minna siis planeerisime end Arequipat avastama.
Anne oli eeltööd teinud ja välja vaadanud Museo Santuarios Andinos, kus sai vaadata 500 aastat vana muumia Juanitat kes on mägedest alla toodud ja mida säilitakse vähemalt -20 kraadides klaaskuubikus. Kuna ta on mägedes külmunud, siis on säilinud juuksed, nahk, rasv ja lihased. Igaljuhul oli tegu jupatsiga(145cm) ja ohverdati jumalatele löögiga pähe, aga selleks et saaks teda ohverdada pidi ta võtma ette matka Cuscost Ampato mäe otsa (6300m). Paljud polnud seda matka ainuüksi üle elanud ja seetõttu tuli ohverdada järgmine.
Lisaks käisime söömas poolkohalikus kohas. Võtsime omastarust supi ja väiksed joogid: 1 l limonaadi ja 0.7l chicha moradot. No ja supid olid ka sellised 1,5l per kauss, minu omal terve muna, veerand kana ja suur kartul ilutsemas keskel. Annel oli palju kala ja toffut.
Edasi seiklesime turule puuviljade järgi. Kuna oli vaja veel leiba ja juustu, mida mõtlesime supermarketist võtta, siis tegime kena ringi, et ikka peaväljaku äärsest poest lõpuks need osta, aga peale seda lõunat oli see ring vaid kasulik.
Kuna meil oli vaba hommikupoolik, siis sõime hommikusöögiks hunnik puuvilju ja jogurtit ja hakkasime linna minema. Oleme nagu kohalikud juba, saame takso juba hea hinnaga.
Tripadvaisorist sai läbi kammitud mis veel teha ja kuhu minna. Silma jäi veel Mundo Alpaca, kohapeal näidatakse alpacasi ja lamasid. Kuidas sorteeritakse käsitsi villa värvi ja pehmuse järgi, palju on looduslikult erinevat värve villa ja millega neid värvitakse looduslikult. Kohapeal oli ka kaks naist kes käsitsi tegid salle, umbes 2 meetrit kuus ja mustrid kõik peas! Lisaks olid väljas poolikud käsitööd, millel vanust 300 aastat.
Alumisel korrusel oli näidatud ka kõik masinad kuidas tööstuslikult saab töödelda villa ja mis värvi saab värvida keemiliselt. Tuuri saime ingliskeeles ja siis suundusime poodlema, mis oli siis kompleksi esiosas. Saime salle, lõnga ja Anne sai ka ühe kampsuni. Igaljuhul jäime väga rahule- paljud kingitused olemas kodustele.
Edasi suundusime linna, et kohvikus värskelt pressitud mahla nautida (WIFI) levialas. Kuna sealsamas olevasse galeriisse meid ei lubatud siis oli raamatukogu nurk seal, kus oli Colca kanjonist ilus raamat. Kuna kohvikus oli ka kirjas, et üleval on vaateplatvorm, siis ronisime ka katusele.
Plaan oli poest osta paar asja ja taksoga koju tulla, kuid seiklesime hoopis jala koduni läbi teedeehituste jne. Oli ilusalongi tänav, vaeste muusikute tänav, autopesu tänav- tundub, et neil on ära jagatud teemade kaupa kuskohast mis otsida. Õhusaaste on ikka korralik, seetõttu üritasime peateid vältida, et oleks mida hingata. Kokku 15000 sammu tehtud

Peruu

Titicaca

Lahkusime Arequipast päeval, oleks Chachani otsa ronimine päev hiljem olnud, oleks üsna nukker olnud kuna vulkaan täitsa pilvedes. Sõitsime Cruz del Suri bussiga, ja nii vägevat bussi pole veel näinud, istmed mugavamad kui paljud tugitoolid. Enne minekut õnnestus näha kuidas teise bussi juht kellegagi rusikahoope vahetas, loodame, et nende buss ka terveks jäi sõidu ajal. Õhtuks jõudsime Punosse, sealt viidi meid hotelli ja magama. Hommikul ootas meid üsna närviline tütarlaps, kes meie mõneminutilist hilinemist hirmsasti pahaks pani. Igal juhul viidi meid sadamasse ja saime laeva peale, ning mõnekümne minutiga olime Urose ujuvatel saartel. Saari pidi olema kokku 87, ja üks saar pidi vastu pidama 30-35 aastat. Ehitatud on ta turbast ja kaetud pillirooga, mida siis muudkui uuendatakse. Saared pidid ka ankurdatud olema, et triivima ei hakkaks. Tänapäeval on küll rohkem seda nägu, et tehakse turistidele show’d, aga vanasti kindlasti elatigi nii. Saime natukene ka kohaliku paadiga sõita, ja passi templi, et oleme külastanud. Sealt edasi liikusime Taquile saare peale, mis asub samuti maailma kõrgeima laevatatava järve Titicaca peal. Seekord tegemist siis loodusliku saarega, ja suhteliselt kõrgele järvest (3800m) ulatab. Päike siras taevas ja kuna sai valmistatud vihmaks, siis oli suhteliselt ränk ronimine. Näidati kohalikke taimi ja siis anti lõunat. Selle juurde demonstratsioonid kohaliku elu-olu kohta. Ainuke naljakas asi oli, et samal ajal paar maja edasi mängiti korraliku reivimuusikat, mis kohe üldse pildiga kokku ei läinud. Söök oli igal juhul päris hea, ja ka taimeshampoon, mida kohapeal tehti, tegi villa täiesti puhtaks. Iseenesest oli saar väga kena, ainuke, mis häirima jäi, olid plekk-katused, enamusel värv maha koorumas. Palju ehedam oleks olnud roost või kivist katus. Saarel pidi olema 6 kogukonda, ja käiakse aitamas teineteisel tööd teha. Riietest on kohe näha, kas tegemist on abielus või vallalise kodanikuga, ja lahutusi ei pidavat tunnistatama. Saarelt lahkudes ootas meid poolteist tundi paadisõidu, peale mida tegime tiiru linnas ja läksime hotelli hängima, kuna järgmine 6,5-tunnine bussisõit Cuscosse ootas.

View gallery

Peruu

Sacred Valley

Jõudsime Cuscosse varahommikul, 4:30. Bussijaamas oli meil vastas Hugo Cusco Local Friendsist, kes viis meid maale oma vanemate juurde, kuniks sai minna vaatamisväärsustega tutvuma. Vanematel oli oma talupidamise, kasvatati merisigu ja lehmi lisaks kõiksugu põllusaadustele. Pakuti rikkalikku hommikusööki – saiad, kartulid, guacamole, quinoa, teed-kohvid-kakaod. Kõige huvitavam oli dehüdreeritud kartul – kartul kuivatatakse nii ära, et alles jääb midagi seest õõnsa palli ja kivi vahepealset. Nii pidi ta säilima kuni 20 aastat. Et tast süüa saada, pannakse vette ja keedetakse nagu tavalist kartuli. Peab ütlema, et ilmselt on see acquired taste, sest eriline maitseelamus ta just ei olnud. Kui poleks juustu vahel olnud, siis oleks lausa ebameeldiv.
Edasi sõitsime juba Pisacisse inka varemetega tutvuma. Suure mäenõlva peale oli ehitatud suured terrassid, kus põllumajandusega tegeleti, ja hooneid saagi säilitamiseks, lisaks ka templeid. Kõrval mäel olid aga seinas augud, mille otstarvet me kohe ei suutnud ära arvata. Selgus, et tegemist oli tähtsate ninade kalmistute, ning augud olid teinud hauarüüstajad. Ja kuidas seda selgeks teha – mõnest august kolp nimelt paistis. Pisac on kuulus ka oma turu poolest, aga kuna me valel päeval olime, siis näidati meile kuidas hõbeehteid tehakse. Siis käisime Urubambas lõunal, ja edasi Marase soolakaevandusse. Kaevandus kujutab endast mitut tuhandet paariruutmeetrist basseinist, kuhu voolab mäe seest kanaleid mööda soolane vesi, mis siis nädala jooksul aurustub ja jätab maha erinevad kihid soola. Sool kraabitakse kokku, kuivatatakse ära, lisatakse joodi, ja läheb müüki. Põhiliselt tuleb sealt roosat soola, lisaks mingi kogus mida kasutatakse meditsiinis. Basseini saavad ainult kohalikud elanikud, kes peavad olema abielus.
Soola juurest läksime edasi Moray terrassidele, mis meenutab pigem ufo maandumispaika või muud säärast, tegelikult arvatakse praegu, et tegemist on nii-öelda põllumajanduslaboratooriumiga – erinevatel terrassidel kasvatati erinevaid taimi, ning risttolmlemise tulemusel saadi uusi ja paremaid liike.
Ajastus oli igal juhul hea, sest nii kui bussi tagasi saime, jõudis meieni ka vihmapilv, mida olime kaugelt müristamas kuulnud. Sõitsime Ollantaytambosse, mis oli meie peatumiskohaks järgmistel päevadel. Lõpuks saime ka pesta ja puhtad riided selga, ja läksime välja õhtust sööma. Leidsime pizzakoha, millel oli ilus kiviahi, ja söök oli tõesti väga maitsev. Ollantaytambo on ilmselt üks kenamaid kohtasid meie reisil – tänavad on puhtad, meie hotelli ees tänaval läheb kanal kus voolab vesi, tänavad on õhtul valgustatud, ainsaks nuhtluseks võib pidada taksojuhte kes sind kuhugi vedada tahavad.
Järgmisel hommikul olid teised juba varakult üleval ja jõudnud ühele poole mäkke ronida, kui me alles ärkasime. Tegime tee peal kiire kohvi ja hommikusöögi ja läksime vaatama Ollantaytambo kindlust, kus inkad olid saanud ühe vähestest võitudest konkistadooride üle, ujutades oru veega. Kindlus kujutab ka endast mäe küljele toetuvat terrasside ja hoonete hulka, lisaks on seal üks sein, mis koosneb viiest kivist. Mis kaaluvad paarkümmend tonni tükk ja on toodud 6km kauguselt. Kuidas, ei tea. Mis kaunistused seal peal on, samuti ei tea. Aga kokku lähevad omavahel nii, et pragu naljalt ei ole. Igal juhul suutsid nad ehitada uskumatult siledaid seinu, mida võis mitmel pool näha.
Pärastlõunal läks meil rong Aguas Calientesesse, linna, millel on ainult 1 eesmärk – värav Machu Pichusse. Rongisõit oli huvitav, läksime keskmäestiku kliimast rohkem troopilisse, ning tee peal nägi nii uusi (kõrgepingeliinid mäenõlvadel) kui vanu (inkade varemed) insenertehnilisi saavutusi. Kohale jõudes ootas meid hosteli mees, kes vedas meid läbi tururägastiku, kust ise võib-olla ei olekski kiiresti välja osanud tulla. Panime asjad ära ja läksime linna peale jalutama. Õhtu tegi veel eriliseks see, et Peruu pidas teist play-off mängu Uus-Meremaaga, kaalul pääs 2018 jalgpalli MM-ile. Igal pool olid Peruu särgid, ning iga vähegi endast lugupidav toitlustusasutus oli pannud üles televiisori, lisaks näidati peaväljakul mängu projektorist. Peale väikest puhkepausi läksime õhtust sööma ja mängu vaatama, kohe peaväljaku kõrval. Uus-Meremaalasi ei paistnud või ei julgenud nad seda tunnistada, igal juhul oli Peruu mänguliselt üle, ja esimene värav ei lasknud ennast ka kaua oodata. Terve linn rõkkas, isegi kokapoisid köögist tulid mängu vaatama. Teisel poolajal küll mäng võrdsustus, kuid Peruu lõi teise värava veel, mille peale kokad rõõmust oma kelneri kutsumise kella ära suutsid lõhkuda. Ülejäänud aeg kannatanu ootusärevalt ära, ja siis läks mölluks. Kes nuttis, kes naeris, visati pauguteid, üks kokk võttis 2 panni – ühe asetas omale pähe, ja teisega tagus seda. Meie aga kobisime hotelli tagasi, sest hommikul vara ootas main event – Machu Picchu.

Peruu

Machu Picchu

Võttis 7,5 aastat aega, ta kohale me jõudsime. Eelmine kord uhtusid vihmaveed Aguas Calientesesse viiva raudtee ära, kuid nüüd selliseid viperusi ei olnud. Alustasime teed hommikul vara, hostelist oli õnneks bussipeatusse ainult paar minutit, ja mahtusime juba teise bussi peale. Üles mäkke läks korralik serpentiin, lugesime pärast 14 kurvi. Kohale jõudes ootas paar bussitäit rahvast, nii et kui sisse saime, siis esialgu sai suhteliselt vähese rahvaga pilte teha. Meil oli planeeritud ronimine Huayna Picchu otsa, mis on mägi Machu Picchu kõrval, seetõttu kiirustasime läbi MP. Ja loomulikult saime siis oodata. Huayna Picchu tipp on ca 250m kõrgemal kui MP, õnneks oli enamus teed varjus, sest tee oli järsk ja juba pool 8 hommikul oli päike üsna intensiivne. Õnneks olime oodates näinud, kuidas pilvkate mäe ümber muudkui hõrenes päikese tulekuga, ning üles jõudes oli ta täitsa kadunud. Üleminekul puhkasime päris mitu korda, ning tugevamad 3 meist läksid veel sealt ümber mäe Gran Caverna ringile, mis lisas veel ca 400 tõusumeetrit. Meie jõudsime lõpuks üles, ja nautisime vaadet, sõime Eesti vahvleid ja tegime pilte. Tegime väikse ringi üleval ära, ja hakkasime alla tulema. Ei saa öelda, et niipidi oluliselt lihtsam oleks olnud, kuna ilm läks aina soojemaks ja tee suhteliselt karm. Aga käia tasus, vaated on imelised. Rajale lubatakse ainult 400 inimest päevas, nii et meeletut  trügimist ei olnud. Kuna ma ei olnud kaardist pilti teinud, siis hakkasime suvaliselt mööda ühte linna külge jalutama, ja lõpuks sattusimegi väljapääsu juurde. Õnneks selgus, et rajad ongi nii korraldatud, ja saab uuesti sisse tulla. Kaardipilt väravas jäi jälle tegemata, seega valisime järgmise raja ja hakkasime ronima ülespoole. Sealt saime teiselt poolt vaate linnale, ainuke jama oli, et me ei olnud võtnud piisavalt vett, ja kuumus hakkas muudkui võimust võtma. Vett oleks saanud ainult väljapääsu juurest. Tegime omastarust tervele linnale ringi peale ja välja jõudes tegime kohe suuremad joogid ja jäime teisi ootama. Raske on midagi öelda selle koha kohta, täiesti maagiline aura, fantastilised vaated, ja uskumatu arhitektuur – suured kivikamakad paika pandud nii, et tänapäeval ei pane enamustesse kohtadesse hambaorkigi kivide vahele, noast rääkimata. Kartsin natukene, et äkki valmistab pettumuse, aga suutis hoopis ootused ületada. Ilmaga vedas meil ka, nagu kogu reisi vältel – bussi astudes hakkas sadama. Nüüd on ainus vana aja maailmaime ja kolm uue aja omast nähtud, ehk õnnestub millalgi lisada.

Peruu

Cusco

View gallery

Leave a reply

Go top