Peruu

Lima

Seekord siis sai suurelt ette võetud vahelduseks ning sihtkohaks Peruu, ja seltskond ka 5ni kasvanud. Kui 9-tunnine lennureis on suhteliselt tavaline ja harjunud, siis 12.40 tegi küll istumisaluse väga kandiliseks. Kohale jõudsime ilusti, lennujaamas oli autojuht meid ootamas ja korterisse saime 45 minutiga.

View gallery

Peruu

Arequipa

Reis Arequipa poole hakkas kohe lennuki hilinemisega, õnneks oli meid jällegi ootamas autojuht. Tema inglise keel oli eriti alguses suht kehvake, aga saime siiski selgeks et minu telefoni kasutame GPSina. Kuna korter asub väravaga suletud tänaval, ja pimedas suurt palju aru ei saanud, lasime ennast värava ees maha panna ja jalutasime oma kodinatega viimased paarsada meetrit.

View gallery

Peruu

Colca Canyon

Täna hommikul läks siis lahti 2-päevane reis ühte sügavamasse kanjonisse maailmas – Colcasse. Sõit läks läbi Arequipa põhjapoolse, vähem glamuurse osa, kus kilomeetrite kaupa illegaalseid maju. Tee on käänuline ja tõusvas joones, sõidab ka palju reklaamid, õnneks oli meil suhteliselt rahuliku närvikavaga juht ja ekstreemse aidanud möödasõite ette ei tulnud. Tee peal peatusime, et vaadata alpacasid ja laamasid, ning nende metsikut sugulast vicunat. Järgmises peatuses pakuti kõrgmäestiku ürtidega väga maitsvat teed, ja muidugi sai tutvuda kohaliku kaubavalikuga.

View gallery

Peruu

Chachani

Arequipat ümbritsevad 3 vulkaani – Pichu Pichu, Misti ja Chachani. Kõrgeim neist on Chachani, 6075m üle merepinna. Kuna Misti jääb napilt alla 6000, siis sai valitud ronimiseks just Chachani. Eelmisel õhtul käis tuurifirmast tädi kohapeal ja kontrollis kõik peale aluspükste üle, ja järgmisel hommikul võeti meid auto peale ja läks sõiduks. Sõitsime Arequipast vaadates ümber mäe, Chachani põhja poole, autoga sai ca 5000m kõrgusele. Seal pakkisime magamiskotid ja telgid jms omale seljakottidesse ja külge, ja hakkasime baaslaagris poole sammuma. Juba asjade pakkimine 5000 peal oli natuke ebameeldiv, ja kui alguses oli allamäge käimine suhteliselt okei, siis ülespoole minnes koos kogu seljakotiga hakkas kõrgus päris hästi tundma andma.

View gallery

Peruu

Titicaca

Lahkusime Arequipast päeval, oleks Chachani otsa ronimine päev hiljem olnud, oleks üsna nukker olnud kuna vulkaan täitsa pilvedes. Sõitsime Cruz del Suri bussiga, ja nii vägevat bussi pole veel näinud, istmed mugavamad kui paljud tugitoolid. Enne minekut õnnestus näha kuidas teise bussi juht kellegagi rusikahoope vahetas, loodame, et nende buss ka terveks jäi sõidu ajal. Õhtuks jõudsime Punosse, sealt viidi meid hotelli ja magama.

View gallery

Peruu

Sacred Valley

Jõudsime Cuscosse varahommikul, 4:30. Bussijaamas oli meil vastas Hugo Cusco Local Friendsist, kes viis meid maale oma vanemate juurde, kuniks sai minna vaatamisväärsustega tutvuma. Vanematel oli oma talupidamise, kasvatati merisigu ja lehmi lisaks kõiksugu põllusaadustele. Pakuti rikkalikku hommikusööki – saiad, kartulid, guacamole, quinoa, teed-kohvid-kakaod. Kõige huvitavam oli dehüdreeritud kartul – kartul kuivatatakse nii ära, et alles jääb midagi seest õõnsa palli ja kivi vahepealset. Nii pidi ta säilima kuni 20 aastat. Et tast süüa saada, pannakse vette ja keedetakse nagu tavalist kartuli. Peab ütlema, et ilmselt on see acquired taste, sest eriline maitseelamus ta just ei olnud. Kui poleks juustu vahel olnud, siis oleks lausa ebameeldiv.
Edasi sõitsime juba Pisacisse inka varemetega tutvuma. Suure mäenõlva peale oli ehitatud suured terrassid, kus põllumajandusega tegeleti, ja hooneid saagi säilitamiseks, lisaks ka templeid. Kõrval mäel olid aga seinas augud, mille otstarvet me kohe ei suutnud ära arvata. Selgus, et tegemist oli tähtsate ninade kalmistute, ning augud olid teinud hauarüüstajad. Ja kuidas seda selgeks teha – mõnest august kolp nimelt paistis. Pisac on kuulus ka oma turu poolest, aga kuna me valel päeval olime, siis näidati meile kuidas hõbeehteid tehakse. Siis käisime Urubambas lõunal, ja edasi Marase soolakaevandusse. Kaevandus kujutab endast mitut tuhandet paariruutmeetrist basseinist, kuhu voolab mäe seest kanaleid mööda soolane vesi, mis siis nädala jooksul aurustub ja jätab maha erinevad kihid soola. Sool kraabitakse kokku, kuivatatakse ära, lisatakse joodi, ja läheb müüki. Põhiliselt tuleb sealt roosat soola, lisaks mingi kogus mida kasutatakse meditsiinis. Basseini saavad ainult kohalikud elanikud, kes peavad olema abielus.
Soola juurest läksime edasi Moray terrassidele, mis meenutab pigem ufo maandumispaika või muud säärast, tegelikult arvatakse praegu, et tegemist on nii-öelda põllumajanduslaboratooriumiga – erinevatel terrassidel kasvatati erinevaid taimi, ning risttolmlemise tulemusel saadi uusi ja paremaid liike.
Ajastus oli igal juhul hea, sest nii kui bussi tagasi saime, jõudis meieni ka vihmapilv, mida olime kaugelt müristamas kuulnud. Sõitsime Ollantaytambosse, mis oli meie peatumiskohaks järgmistel päevadel. Lõpuks saime ka pesta ja puhtad riided selga, ja läksime välja õhtust sööma. Leidsime pizzakoha, millel oli ilus kiviahi, ja söök oli tõesti väga maitsev. Ollantaytambo on ilmselt üks kenamaid kohtasid meie reisil – tänavad on puhtad, meie hotelli ees tänaval läheb kanal kus voolab vesi, tänavad on õhtul valgustatud, ainsaks nuhtluseks võib pidada taksojuhte kes sind kuhugi vedada tahavad.
Järgmisel hommikul olid teised juba varakult üleval ja jõudnud ühele poole mäkke ronida, kui me alles ärkasime. Tegime tee peal kiire kohvi ja hommikusöögi ja läksime vaatama Ollantaytambo kindlust, kus inkad olid saanud ühe vähestest võitudest konkistadooride üle, ujutades oru veega. Kindlus kujutab ka endast mäe küljele toetuvat terrasside ja hoonete hulka, lisaks on seal üks sein, mis koosneb viiest kivist. Mis kaaluvad paarkümmend tonni tükk ja on toodud 6km kauguselt. Kuidas, ei tea. Mis kaunistused seal peal on, samuti ei tea. Aga kokku lähevad omavahel nii, et pragu naljalt ei ole. Igal juhul suutsid nad ehitada uskumatult siledaid seinu, mida võis mitmel pool näha.
Pärastlõunal läks meil rong Aguas Calientesesse, linna, millel on ainult 1 eesmärk – värav Machu Pichusse. Rongisõit oli huvitav, läksime keskmäestiku kliimast rohkem troopilisse, ning tee peal nägi nii uusi (kõrgepingeliinid mäenõlvadel) kui vanu (inkade varemed) insenertehnilisi saavutusi. Kohale jõudes ootas meid hosteli mees, kes vedas meid läbi tururägastiku, kust ise võib-olla ei olekski kiiresti välja osanud tulla. Panime asjad ära ja läksime linna peale jalutama. Õhtu tegi veel eriliseks see, et Peruu pidas teist play-off mängu Uus-Meremaaga, kaalul pääs 2018 jalgpalli MM-ile. Igal pool olid Peruu särgid, ning iga vähegi endast lugupidav toitlustusasutus oli pannud üles televiisori, lisaks näidati peaväljakul mängu projektorist. Peale väikest puhkepausi läksime õhtust sööma ja mängu vaatama, kohe peaväljaku kõrval. Uus-Meremaalasi ei paistnud või ei julgenud nad seda tunnistada, igal juhul oli Peruu mänguliselt üle, ja esimene värav ei lasknud ennast ka kaua oodata. Terve linn rõkkas, isegi kokapoisid köögist tulid mängu vaatama. Teisel poolajal küll mäng võrdsustus, kuid Peruu lõi teise värava veel, mille peale kokad rõõmust oma kelneri kutsumise kella ära suutsid lõhkuda. Ülejäänud aeg kannatanu ootusärevalt ära, ja siis läks mölluks. Kes nuttis, kes naeris, visati pauguteid, üks kokk võttis 2 panni – ühe asetas omale pähe, ja teisega tagus seda. Meie aga kobisime hotelli tagasi, sest hommikul vara ootas main event – Machu Picchu.

Peruu

Machu Picchu

Võttis 7,5 aastat aega, ta kohale me jõudsime. Eelmine kord uhtusid vihmaveed Aguas Calientesesse viiva raudtee ära, kuid nüüd selliseid viperusi ei olnud. Alustasime teed hommikul vara, hostelist oli õnneks bussipeatusse ainult paar minutit, ja mahtusime juba teise bussi peale. Üles mäkke läks korralik serpentiin, lugesime pärast 14 kurvi. Kohale jõudes ootas paar bussitäit rahvast, nii et kui sisse saime, siis esialgu sai suhteliselt vähese rahvaga pilte teha. Meil oli planeeritud ronimine Huayna Picchu otsa, mis on mägi Machu Picchu kõrval, seetõttu kiirustasime läbi MP. Ja loomulikult saime siis oodata.

View gallery

Peruu

Cusco

View gallery

Leave a reply

Go top