Hurghada, Egiptus, märts 2009.

Tegemist siis nädalase AI paketiga 4-tärni hotellis Hurghadas (Palma de Mirette). Esimene ‘rõõmustav’ uudis tuli kohe maandudes, kui teatati, et ehk ei saagi hommikul kell 4 tubadesse, vaid tuleb keskpäeva oodata. Tagantjärele tark olles oleks võibolla selle peale isegi tulnud, aga keegi seda enne muidugi ei öelnud. Ootasime siis fuajees, kui ca 7st keelati lausa magamine ka ära seal diivanitel. Keskpäevaks saime tubadesse, hotell oli enamvähem, mitte küll kõige värskema remondiga, aga otseselt nuriseda ka ei saanud. Süüa anti normaalselt, aga lõuna- ja õhtusöök on sisuliselt sama menüüga, ning lisaks on maitseained üsna sarnased, nii et esimesed 2 päeva olid päris hea, järgmine päev juba kergelt ebameeldiv, ning neljandal päeval oli selline rämpstoiduisu peal et kole. Õnneks on kõik alates McDonalds’ist ning lõpetades Pizza Hutiga linnas olemas, ning viimases saigi käidud nälga kustutamas. Bassein ei olnud soojendusega ning kuna ka meri ei olnud veel kevadel soojaks läinud, siis veemõnusid väga nautida ei saanud. Aga päike oli olemas ning põhirõhk oligi meil ekskursioonidel.
On tunda, et tegemist on ikkagi pool-arengumaaga, hotellide juures näeb elu suhteliselt korralik välja, kuid mujal on ikka metsikult prügi maas (kõrbeteede ääres näha, kuidas on koormate kaupa lihtsalt tee äärde prahti kallatud). Pidev äritsemine ning turisti tähelepanu eest võitlus käis, häiris see, et ka hotellis basseini ääres käidi suhteliselt pidevalt tülitamas, oleks asi ainult linnatänavatega piirdunud, oleks ehk parem mulje asjast jäänud. Juba lennujaamas bussi minnes taheti kohver ära krahmata ja jotsi küsida, ning mõned ka andsid, eks pärast oldi jälle targemad. Imekspandav on ka see, mismoodi sealmaal liiklus isegi enamvähem toimib, kuigi igaüks sõidab enamvähem nii, nagu heaks arvab.
Ekskursioonidest. Luxor ja Kairo eraldi postituste all, ülejäänud siin. Mõtlesime, et ei tea, kui palju me ikka siia veel tuleme, et võtame suhteliselt tiheda programmi. Käisimegi Hurghada linnaekskursioonil, Luxoris, Kairos, ATV-dega kõrbes sõitmas, ning Giftuni saarel rannas ning snorgeldamas. ATV sõit oli küll päris mõnus kogemus, mööda kivikõrbe sõita, ümberringi ainult kivid ja liiv. Tagasitulles olime nagu tolmuahvid, hoolimata arafati rätikust, mis pead ja nägu kattis. Viimane koht kus käisime oli Giftuni saar, kus oli vesi parajalt soe ning väga selge. Väga mõnus rahulik päev oli, kahjuks olime saarel ainult napid 2 tundi. Saime ka saare lähedal snorgeldada. Siiamaani polnud ma sellest suurt midagi arvanud, aga tegelikult oli ikka väga huvitav koralle ning igas värvis kalu vaadata.
Kokkuvõttes võib öelda, et nägime palju, aga ega väga tagasi ka ei tõmba, pigem võiks proovida näiteks Türgis puhata järgmine kord.