Nonii, täna tuleb blogi täie raha eest ehk siis aruanne kolme viimase päeva kohta.
Reede hommikul siis asusime Pekingist Hong Kongi poole teele. Olime palunud hotelli peremehel takso tellida, aga nagu selgus, läks sõiduks tema enda uue Passatiga, ning hinnaks oli napilt rohkem kui takso. Ei tea, kas ta oleks ka vastu tulnud, kui oleks teadnud, selle asemel, et keeleoskamatu taksojuhiga jageleda taksomeetri pärast.
Igal juhul olime eilsest päevast veel päris kanged ja haiged, ja lennukis istumine ei aidanud ka paranemisele just kaasa. Lennuk jäi ligi tunnike väljumisega hiljaks, sest jäätõrjet pandi veel peale. Hommikul vara oli lund tulema hakanud, ehk siis meil läks ilmaga ikka veel suhteliselt hästi, sest müüri peal läks ilm päeva peale aina paremaks. Kuna meil kiiret ei olnud, siis hiline väljumine meid ka ei häirinud. Hong Kongis saime lennujaamast kohe rongiga Hong Kongi kesklinna, ning kuna programmis oli ainult mäe külastamine panoraamiks, ning laevasõit Hong Kongi ja Kowlooni poolsaare vahel, siis läksime esialgu laevaga sõitma, lootuses, et pilvisem ilm õhtuks paraneb (mida oli lubanud ilmateade) ning pärastpoole mäe peale minna. Laevasõit oli väga mõnus – lihtsalt fantastiline (peaaegu)pilvelõhkujate kontsentratsioon mõlemal pool Victoria lahte. Kuna mõlemal pool lahte oli kaks peatust, sõitsime Kowlooni ning otsustasime süüa otsida. Jalutasime natukene ringi suhteliselt tõsises kaubandussektoris, kus iga nurga peal tuldi pakkuma võltskellasid (mitte näitama, aga küsima, kas huvi on, kurat seda teab, millal ja kus kellasid ise oleks näha saanud). Peale mõningast jalutamist leidsime ka Pizza Huti, kus siis lõunatasime. Peab siinkohal ütlema, et Hong Kongis on ikka juba hoopis teine elu, kui Pekingis, sest inimesed on kuidagi vabamad ja naeratasid juba lennujaamas, mitte nagu Pekingis, kus oli sisuliselt üks hall mass. Peale lõunasööki jooksime suht käbedalt laeva peale tagasi (see käis iga tunni tagant) lootusega jõuda veel valges mäe peale. Asi küll tundus natukene kahtlane laeva pealt vaadates, sest taevas mitte ei selginenud vaid tumenes. Sellegipoolest läksime läbi aina suureneva õhuniiskuse (85-90%, väga rõve) ajaloolise trammi peatuse poole. Kuna see üks põhilisi turismiatraktsioone, siis oli muidugi järjekord muljetavaldav, kuigi oleks võinud ka hullem olla. Peale kolmveerand tundi ootamist saime lõpuks trammi peale. Kahjuks aga selgus juba poole mäe peal, et see üritus on luhta läinud, sest näha polnud enam peaaegu mitte halligi. Mäe peale ülesse on ehitatud suur kompleks, kus on vaateplatvorm ja kaubanduskeskus ja restoranid, käisime siis kõige kõrgemal seal platvormil, ent napilt võis näha maapinda umbes 10-korruselise platvormi maja ees, pilvelõhkujate tulukesi läbi paksu udu või pilvede isegi ei paistnud. Sellest on muidugi hirmus kahju, aga samas selge oli ka see, et väikese riskiga see asi on, kuna meie ajaline aken nii pisike oli. Ega’s midagi, tuli hakata lennujaama tagasi minema. Trammijärjekord seekord oli ca tunnine, ja meie taga venis vist veel pikemaks. Jalutasime veel sadamasse, et vaadata tuledes pilvelõhkujaid vähemalt maa pealt, ning siis tagasi rongi peale ja lennujaama, kus mul õnnestus duši all käia (kuna mul olid ainukesena vahetusriided) ning peale väikest kohvitamist ja söömist saimegi lennukisse. Tundus, et väga uus Boeing 777, meelelahtuskeskuse pult oli koguni klaviatuuriga, et hetkeks tekkis lootus, et saab Vaikse Ookeani kohal kohe blogisissekande teha, aga kahjuks seda veel ei ole. Lennukis korraks tuli päris korralik õhuauk, nii et terve lennuk ahhetas kui lennuk vajus, aga õnneks tõsisemat turbulentsi ei järgnenud. Igal juhul jõudsime ilusti Sydneysse, aga sellest juba järgmises postis. Ning nagu tavaks, väike galerii järgneb ingliskeelsele jutule.
English: Our flight from Beijing was delayed for about an hour, since it started snowing early Friday morning, but since our connecting flight was not for 12 hours, we didn’t care much. We were pleased that the snow held off for a day, since the weather the day before on the Wall had been rather nice.
Anyway, our plans in Hong Kong were to visit the Peak to see the panorama and take a boat tour of Victoria Bay. Since the weather had promised to clear a bit later in the day, we decided to take the boat tour first. It was magnificent, such a concentration of (almost) skyscrapers was a beautiful sight. We got off the boat in Kowloon to walk around and have lunch, and found what seemed to be the business district, where lots was going on. Fake Rolexes were offered at every corner, and we got some refrigerator magnets as we like to do on our trips. We had lunch and hurried back to the boat to get to Hong Kong before it got dark to see the day panorama. It didn’t look promising, since the sky was not clearing but darkening. We were undeterred, and made our way to the historic tram stop, where we had to wait in line for 45 minutes. Halfway up the mountain the sad truth became known that there was no panorama to see that day. The fog or the clouds were so thick, that you could see barely anything. Basically, the ground by the 10-story observation tower could be seen, but none of the lights from the skyscrapers. It was rather disappointing, even though we knew that in such a small time frame, it was rather likely this would happen. So we decided to get down and at least look at the skyscrapers from the harbor in their lights, after which we made our way to the airport. The flight to Sydney was on a rather new Boeing 777, whose entertainment system remote even had a keyboard on it, which I hoped could be used to post here, but no such luck, no internet was available yet. So now I’m posting the last 3 days all at once.
And a small gallery at the end:
1 comment
Comment by AgeLaanemets
AgeLaanemets 03/03/2010 at 13:51
Super tellingud ühe foto peal 😀 Vaated on megilusad 🙂