Jervis Bay-Jindabyne

03/03/2010

Nonii, seekord siis selline lugu, et jõudsime hotelli niipalju hilja, ja ükski wifi lahti pole, siis loodetavasti saab selle postituse homme hommikul ülesse.
Aga alustame algusest. Juba silmi lahti tehes oli selge, et täna on ilma suhtes oluliselt parem päev kui eile. Aknast oli näha, kuidas päike vahelduva eduga paistab, ning kuna oligi planeeritud pool päeva rannas vedeleda, siis pakkisime oma asjad jälle kokku ja hakkasime randa otsima. Hotelli peremees oli selgitanud, et terve Jervis Bay peale on seal neli-kuus-kümme randa, ning kuna oli pidev kaklus, kellel on kõige valgem liiv, siis võeti üks keskmine rand ning see läks Guinessi rekordite raamatusse kui maailma valgeima liivaga rand. Läksime siis hotellist kohe randa otsima, ning lähim rand ei tundunud üldse väga valge, kuigi rand oli täitsa kobe, ja ka laine oli päris kena ranna ääres. Tundus, et oli tõus, ning liiva oli seega üsna vähe näha. Otsustasime, et ei lähe seal ujuma, kuna hotelli peremees oli rääkinud, et talle meeldib üks rand lõunapool ning Hyams Beach samuti, mis see päris õige siis on. Peab ütlema, et Hyamsini me jõudsime, ning kaugemale ei läinudki. Liiv on tõesti ilus peen ja valge, ning rand on ikka päris pikk. Otsustasime sealsamas siis ujuma minna, ning meie suureks üllatuseks selgus, et vesi on täitsa märg. Aga ei ole midagi, põhjamaa karastatus pääses löögile ning varsti olime kõik kolmekesi vees, mis ei olnud tegelikult üldse väga külm. Laine oli suhteliselt rahulik, aga väga salakaval, ning kui ta tagasi merre vajub, siis tõmme on päris metsik, paar korda oleks jalad alt ära tõmmanud. Pikutasime seal siis tunnikest kaks, mille tulemusena ühel on päikeseprillid näos ja sääred ning õlad punased, ja homne päev ei tõota üldse väga mõnus tulla. Korjasime mööda randa jalutades mõned merekarbid ja tegime pilte ka ikka, ning keskpäeva paiku otsustasime edasi minna. Järgmiseks oli plaanis ka rand, Pebbly Beach, mis asub rahvuspargis ning kus peaks olema näha kängurusid vabalt ringi liikumas. Kui poleks enne netist lugenud, poleks väga osanud otsidagi, tee mis sinna pööras, oli tähistatud tavalise tänavamärgiga, ning tee ise oli kruusatee. Sõit läks läbi metsa, mis oli ka väga vinge. Lõpuks laskusime järsakust alla ning rand hakkas paistma. Juba parkimisplatsil nägime autoaknast põõsa all känguruid. Kahjuks aga olid need kaks ka ainsat, keda me nägime. Rand ise oli ka väga kobe, kuigi ilm oli nüüd pilves ning erilist rannatuju enam polnud. Vaatasime siis ka ringi lendavaid papagoisid, keda oli seal erinevaid värve ja erinevaid suurusi. Ka kängurutest tegime pilte, ning siis hakkasime lõunapoole minema. Peatusime lõunasöögiks ja siis hakkasime oma tänase ööbimiskoha poole tulema, ookeanist sisemaa poole. Tee oli üsna mägine, kuid vaated selle eest vapustavad. Maastik oli ilus roheline, ning näha oli kaugele. Täna oli sõitmine juba lihtsam, 1-2 poole viga tuli vast, aga edusammud siiski. Õhtul, kui pimedamaks läks, oli asi muidugi nutusem, sest öö on ikka kottpime, mitte nagu meie poopolaaröö. Näha oli vähe, ning korra oligi näha, kuidas üks känguru suhteliselt laisalt üle tee hüppas, õnneks mitte päris auto ees.
Ka hotelliga oli keeruline, sest GPS hotelli aadressi ei tunnistanud, ning kuna tee järgib järve äärt, siis otsida tuli suhteliselt pikalt, ning tagasi pöörates õnneks nägime bensukat, mis oli kauem lahti (paljud poed pannakse siin varakult kinni), ning sealt juhatas mees meid hotelli, kust olime mööda sõitnud. Loomulikult põlesid posti otsas kõik tuled peale hotelli oma 🙂 Ja vastuvõtt oli muidugi kinni, mis ehmatas mind tõsiselt, kuid õnneks oli ukse kõrval kast, kus ümbriku sees oli meie toa võti. Nüüd valin siis pildid välja ja siis uuesti kreemitama ennast, et homme päris põrsas välja ei näeks 😀

English: When we opened our eyes, we could see that today was going to be much better than yesterday, because the sun was shining. That of course meant a trip to the beach. While the hotel owner had said all of them are quite white, the closest one was not that impressive, so we decided to go to the official one, Hyams Beach, where the sand was indeed very white. Not many people were around, and we decided to go for a swim. The waves were pretty nice, and the water didn’t seem quite as salty as in Florida a couple of years ago. Didn’t see the dolphins who live in the bay, but not to worry, we have a tour scheduled. Also, Astrid and I both got a nice sunburn. I don’t look quite as pretty as usually :p
Anyway, we decided to move on, the next target being Pebbly Beach, where one could see kangaroos in the wild. The turnoff was very unassuming, but the forest through which the gravel road went was very impressive. As we got to the parking lot, we could see 2 kangaroos, unfortunately, they turned out to be the only ones. The beach itself was nice as well, though by now the weather was already cloudy. So after looking around some, we set off for our hotel in Jindabyne. It got dark before we got there, and I spotted a kangaroo on the road, very lazily getting out of the way of the car. The hotel sign lamp was of course not working, so we had some trouble finding it, but after getting directions from a gas station, we managed to get there.

Leave a reply

Go top