Auckland-Tauranga

08/03/2010

Lend Aucklandi väljus kell 6 hommikul, seega panime oma kompsud selga ja marssisime lennujaama ca poole viieks. Lend ise oli suhteliselt kohutav, peaaegu terve lend lennuk perioodilselt värises ja vajus õhuaukudesse, ning olin rõõmus, et ma hommikul midagi söönud polnud. Aucklandis saime asjad ilusti kätte, auto samamoodi – seekord siis 4-veolise Toyota Klugeri (RAV4 ja Land Cruiseri ristsugutis) asemel Toyota Previa. Tundus, et GPS streigib, kuid ka selle saime korda, ning hakkasime kiirelt liikuma, sest sõita esimesse ööbimiskohta oli palju. Tegime väikse lõunapeatuse ning sain suveniiripoest Trollale imeilusa sünnipäevakaardi järgmiseks sünnipäevaks. Alguses tundus Uus-Meremaa suhteliselt mittemidagiütlev, põllulapid siin ja seal, kergelt künklik, kui aga Coromandeli poolsaarele saime, muutus maa mägiseks, loodus läks huvitavamaks, ja tee sama käänuliseks kui Austraalias. Kerge mahajäävusega plaanist ning väikese otsimise peale jõudsime esimese vaatamisväärsuse juurde – Cathedral Cove Whitianga lähedal. Tegemist kaljumassiivi tekkinud tunneliga, mis ühendab kahte erinevat lahte ning randa. Tee sinna parklast oli läbi madala metsa, ning umbes 45 minutit, kuid väärt absoluutselt igat sekundit. Kahjuks ei olnud meil aega, et väga kaua seal olla, tegime pilte natukene, mida allpool näete, vaatasime üha suurenevat ookeanilainet, ning hakkasime tagasi mäest üles liikuma. Toetudes Austraalia kogemusele, kus isegi hotellide vastuvõtud vahest juba 8st kinni pannakse, otsustasin ette helistada hostelisse, et ikka voodis magada saaks, ning targasti tegin, siin pandi 9st vastuvõtt kinni. Meile anti uksekood ja jäeti võtmed, nii et õhtul saime ilusti sisse. Selle teadmisega otsustasime vaatama minna ka teist vaatamisväärsust, ehk Hot Water Beachi paari kilomeetri kaugusel. Teoorias tegemist siis rannaga, kus veidi liiva sees kaevates peaks hakkama tulema sooja vett. Jalutasime korra mööda randa, kuid aru küll midagi ei saanud, kuigi oli isegi näha, kust need kuumaveeallikad kaljude juurest tulema peaks. Tagasi tulles aga sattusime koha peale, kus tõesti juba 10cm sügavusel liiva sees algas jalgadel nii kuum, et pidi välja astuma august. Ju pole hiljuti vihma tulnud, ning allikad on ilmselt ‘alatoidetud’, suurema vihmaga jätkuks kuumust ka suuremale maa-alale. Vette enam ei julgenud minna, sest laine läks muudkui suuremaks ja tagasitõmme on tal ikka väga võimas. Sõitsime siis juba peaaegu pimedas edasi hosteli poole, siin Uus-Meremaal meil enamus ööbimisi hostelites, ning jõudsime ka ilusti kohale. Tuba on siingi väike, 2+1 kahekordne voodi ja natukene käimisruumi selle ümber, ning WC ja duširuum koridori peal, mida pole vist kogenud sellest ajast peale, kui sai tenniselaagris käidud. Hostel on kiirtee ääres, nii et vahepeal on ikka kuulda, kuidas rekkad kiirendavad ja aeglustavad, aga väga hullusti see ei seganud magamist. Käisime duši all ära ja siis kiiresti magama, sest hommikul oli jälle varajane äratus.

English: Our flight to Auckland left at 6am, so we had a very early start, and the flight was pretty much all bad, since there was rumbling and turbulence for much of the flight. I was very glad I didn’t have anything for breakfast. We got to Auckland in one piece, however, and got all our affairs sorted out – baggage, currency exchange, and rental car, and headed south, and grabbed some brunch on the way. At first, New Zealand seemed rather ordinary with fields of corn and such, but it got rather hilly when we reached the Coromandel peninsula, and the road got just as bendy. After some trouble we got to our first sightseeing objective, the Cathedral Cove near Whitianga. It was a 45-minute walk from the parking lot through a low forest, but it was a magnificent sight. It’s basically a rock formation separating two bays, but with a hole in it the shape of an archway, enabling people, and possibly Mack trucks, to pass through to the other beach. It was just a beautiful place, and I wish we had more time to enjoy it, could’ve spent a whole day swimming and laying on the beach and admiring it. Anyway, we headed back to the car and decided to call the hostel, since Australia had made us cautious of the reception hours. Turns out we were right, the reception was only open til 9pm. We made arrangements to get in, and then went to the other attraction, which was not far away – Hot Water Beach. In essence, on that beach, if you dig away the sand, hot water should be coming up from underneath. At first pass, we didn’t feel anything, even though we could see the rocks from which this hot water would flow, but coming back, we found the spot where it was really burning our feet after only 3 inches. I guess there hasn’t been enough rainfall, so there isn’t that much water in the springs. Since the ocean had gotten quite stormy, we decided against swimming. Instead, we headed to our hostel, and got in nicely. The room is small as well, a 2+1 bunk bed, and not much room for else, and a communal shower and bathroom in the corridor, which I haven’t had since tennis camp about 15 years ago. But we have a bed to sleep in, and it’s a hostel, we knew that coming in, so it’s just another experience. We took a quick shower and off to bed, because we had to get up early the next morning again.

3 comments

  1. Comment by Rainer24

    Rainer24 09/03/2010 at 13:00

    Seda ma mõtlesin, et kust see piltidel olev poiss mulle tuttav on. No nüüd siis tuli meelde – vana tennisisti tunnen ma ju kohe ära.

  2. Comment by anner

    anner 15/03/2010 at 13:50

    Loen ja neelatan (isuäratav). Ja need pildid! Kas ma võin olla kindel, et te ei ole kasutanud kohalikke professionaalseid fotograafe:-) Kivi kotti ja kerget sulge ehk siis ladusat klõbistamist!

  3. Comment by Lauri

    Lauri 18/03/2010 at 04:04

    Tänapäeval ei saa milleski kindel olla, tehnikaajastu ikkagi, aga ega ma nii reipalt ei kirjutaks kui kodus lumehanges kirjutaks 😉

Leave a reply

Go top