Täna siis varajane äratus, kuna sõita tuli palju. Saime hostelist 8 ringis minema, ning läksime Taupo poole, et vahetult enne vaadata Huka juga ja Kuukraatreid. Sõit oli alguses üsna meeldiv, maanteed suhteliselt sirged. Huka juga kujutab endast sisuliselt kanalit, ca 15m lai ja 10m sügavat, kust siis sekundis jookseb läbi 250 kanti ilusat sinist vett, mis saab alguse Taupo järvest ning ühtlasti kujuneb sellest Uus-Meremaa pikim jõgi, kogupikkusega 425 kilomeetrit. Kiirpaadiga oleks joale saanud päris lähedale, aga seda me täna ei teinud. Teispool teed paari kilomeetri kaugusel olid Kuu kraatrid, mis kujutas endast umbes ruutkilomeetrist maa-ala, mis muudkui suureneb, kus siis soojus jõuab maapinnale. Ausaltöeldes ei olnud nii palju näha, kui Põrguväravas, ning lisaks kõigele olin ma ta ühe teise kohaga segamini ajanud, mis jäi üldse vaatamata. Sellegipoolest väga huvitav nähtus, kuidas soojus suurelt maaalalt üles tõuseb. Auru tuli ikka mitmetest sadadest aukudest, mõnest ainult natukene, mõnest kohe päris kohinaga. Edasi sõitsime Ruapehu mäe või õigemini vulkaani juurde, kuid juba kaugelt oli näha, et olukord on vähe nutune, kuna poolest saadik oli mägi pilvedes. Kraatris on väga ilus helesinine järv, aga kahjuks meil polnud aega sinna täna matkata. Mäe peal asub tegelikult mäesuusakeskus, ning töötavad suusalifit, millega me poole mäe peale saime. Kraatrini oli veel 2,5h ronimist, ning lift oleks enne nagunii kinni pandud, ja näha polnud ka midagi. Meie kõigi jaoks oli juba suusaliftiga sõitmine esimene kord, nii et väikse elamuse saime ikka. Oleks selge taevas, oleks vaade muidugi väga kobe olnud. Sealt edasi hakkasime hotelli poole sõitma, ja juba poole pealt läks tee nii käänuliseks, et kiirus langes ca poole peale tavalisest. Teel on ka oma nimi – Unustatud maailma kiirtee, ja peab ütlema, et tundus küll, nagu mõnes kohas aeg peaaegu seisaks. Isegi mägisel kruusateel tuli sõita üksjagu maad, kuigi õnneks vastutulev liiklus piirdus ainult paari autoga. Lõpuks saime tagasi kiirtee peale, ning lähenesime hotellile. Tahtsime vaadata ka 2 õde ja elevanti, kaljuformatsiooni meres (kunagi oli 4 õde, aga 2 on juba meri alla neelanud) aga kuna polnud ei silti ega mul täpset asukohta teada, siis jäi see ära. Hotelli leidmisega oli ka raskusi, kuna kinnituse peal aadressi ei olnud, ning pidime helistama ja küsima. Peale seda leidsime muidugi ilusti üles ja siin me siis nüüd oleme.
Homme siis sõit pealinna Wellingtoni ning sealt edasi Pictonisse lõunasaarel, praamiga.
English: I’ll do it tomorrow during the ferry ride from North Island to South Island.
1 comment
Comment by Katrin
Katrin 10/03/2010 at 10:25
Väga vahva on lugeda – kas see jääb teil nüüd päriseks üles? Kui kolm päeva midagi uut ei olnud, tundus elu kuidagi nii paikne ja igav…
Larry on lõpuks unest toibunud ja olevat ka paar sõna öelnud. Kümme päeva ICU-s ja vähemalt sama palju veel. Aga tundub, et põhjast hakkab vaikselt välja ronima.
Toredad pildid ka!