Picton-Farewell Spit-Motueka

Heipparalla jällegi. Täna saime vähe kauem magada, lausa 8.30 oli äratus. Pakkisime siis oma asjad kokku, sest autot võis hosteli ees parkida kuni 9ni. Hostel muuseas oli selles suhtes kobe, et wc-duširuum olid toast minekuga, mitte koridorist. Täna õhtul on sama lugu, kuigi siin juhtus see pikantne lugu, et meie broneering polnud läbi tulnud, kuid õnneks oli tuba võtta. Hommikul siis hakkasime Pictonist sõitma Lõunasaare põhjapoolse tipu poole, ja kohe muidugi algas jälle mägine tee, keskmine kiirus ca 30 km/h. Vaated on muidugi ilusad, aga kui ikka paarkümmend kilomeetrit seda tuleb, siis tüütab juba ära. Nelsonis tegime peatuse, et täiendada söögi- ja hügieenivarusid (eelkõige hambapasta ja šampoon). Samuti uurisime, mismoodi see Jarod-poiss Subway’d süües ikkagi kilosid kaotas. Edasi saime jälle mägiteed mööda sõita, oh seda õnne, ning siis jõudsime Pupu allikateni (enne Pupu-t on ka terve ports tähti, mida tihtipeale välja ei kirjutata). Igal juhul on väidetavalt tegemist maailma kõige läbipaistvama veega, mis paistab läbi koguni 63m ulatuses, mis pidi väga lähedal olema vee teoreetilisele läbipaistvusele. Tuleb öelda, et asi oli väga selge tõesti, ning temperatuur pidi olema täpselt 11,7 kraadi, aga katsuda ei lubatud mitte kuidagi, mingit Diddy-nime-lähedast bakterit või asja kartsid hirmsasti. Edasi ei olnud enam palju maad, kui hakkaski Lõunasaar otsa saama, ning tuul muutus järjest kõvemaks, seda oli juba autos aru saada. Saare
põhjapoolses osas on nimelt meeletu liivaluidete moodustis, nimega Farewell Spit. Pikkust on tal 34 kilomeetrit ja laiust hetkel ei mäleta, ning liikuma pidi ta ka mingi kiirusega kas lõunasse või põhja vaikselt. Autost välja tulles oli kohe tunda, et meeletu tuul on, sellest hoolimata läksime lähedalasuva mäe peale asja kaema. Tuul oli küll vali, aga üldse mitte külm, kuid nägime, kuidas luidete peal liiv lendas kohe päris kaugele. Igal juhul ei tekitanud see meis isu neid lähemalt vaatama minna, küll aga tahtsime minna vaatama Wharariki randa, mis pidi ka väga ilus olema. Lootsime, et äkki seal sellist metsikut tuult ei ole. Sõitsime siis kohaliku farmeri maa peal asuvale parkimisplatsile, kus isegi pappi ei küsitud, ning alustasime ca 20-minutilist jalutuskäiku. Selgeks sai see, et tuult oli ikka sama palju, aga ega me ei hoolinud, muudkui rühkisime edasi. Peale maalilist jalutamist leidsime ennast luidete keskelt, ning ka ookeanit oli näha. Vee poole jalutades oli tunne, nagu liivapritsiga oleks saanud. Tuul oli vali ja pidev, otsisime vee piiril olevalt kaljult varju, ent kui mina nägin kohe, siis Astrid suure ehmatusega avastas alles lähedale jõudes, et kalju peal on hülgepoisid omale koha leidnud. Jalutasime siis natukene, tegime pilte, ja käisin jonnist ja vees ära, pärast asjade juurde minnes tõmbas tuul peaaegu kuivaks, aga soe küll ei olnud. Ilusa ilmaga oleks küll fantastiline see koht, aga muidugi ta võib olla ka pool aastat kui mitte rohkem tuuline. Siis tulime tagasi poole tee peale, et homme hommikul kayakiga sõitma minna, ning nüüd käisime söömas, siis praegune aruanne, ja varsti magama ära. Ja muidugi pilte ka.

English: Got to sleep a bit more today, and left around 9 to drive to the northern part of South Island. Stopped on the way to get some more toothpaste and shampoo, and then went to visit Pupu Springs (Pupu’s got a bunch of other letters in front of it, but it’s usually shortened). Anyway, the springs are said to have the clearest water in the world, with a visibility of 63 meters, which they say approaches the theoretical visibility of water. The water was indeed very clear, and supposedly at 11.7 degrees Celsius, but we were warned against touching the water because they feared some bacteria. Off we were for the Farewell Spit, a stretch of sand dunes with a length of 34 kilometers, reaching into the ocean. At the lookout, the wind was already very strong, and we could see the sand on the dunes moving quite a distance away, so we decided against the dunes themselves, and opted to see Wharakiki beach, hoping for less wind. As we got to the parking lot, we realized it was not to be, but we were undeterred, and made the 20-minute picturesque walk to the beach anyway. It is a beautiful place, save for today’s wind which made us feel like we were blasted with a sandblaster. We tried to seek shelter at a rock near the water line, and Astrid realized a bit too late that there were seals on the rock and got a little scare. We walked around some and took pictures, and I did try out the water, but it was rather cold and the waves were pretty big, so I didn’t stay long. The wind did dry me off rather quickly, though. Then we started the drive to about half-way back, which is close to where we are going kayaking tomorrow, and had some dinner and now are at the hostel. More tomorrow, pictures for now.