Uus-Meremaa lõpp ja Tahiti

Täna siis veel kaks asisemat postitust, ning meie reisi kultuurilisem pool ongi peaaegu otsas, ning edasi tuleb rohkem kaubanduslik osa.
Ööbisime siis Rotoruas, kust hommikul hakkasime Aucklandi lennujaama poole sõitma. Matamatast sõitsime läbi, nii et Hobbiton oli täiesti käega katsuda, aga kuna nad põrssad ainult tuuriga lasevad selle lambafarmi maa peale ekskurseerima, siis meil kohe mitte kuidagi ei klappinud aegadega, ja jäi nägemata. Andsime siis lennujaamas oma auto ära, viskasime kõik mittevajalikud asjad ära, ning jäime lennukit ootama. Alguses ei leidnudki meie lendu, kuid lõpuks oli ta ikka LAXi lennuga kokku pandud, nii et peale lõunatamist saime ka check-ini ära tehtud. Lend ise oli selle poolest huvitav, et kui alguses olid stjuuard(ess)id riides soliidselt nagu tavaliselt, siis peale õhkutõusmist vahetati lillelistesse kirjudesse riietesse ning enne maandumist jälle soliidsesse. Kuna väljalend viibis kõva pool tundi, siis saabusime Tahitile umbes sarnase hilinemisega. Õnneks leidsime ka hotelli peremehe üles, kellel seal olid veel kedagi peale võtta, kellest vist ühel ei olnud kott kohale jõudnud. Igaljuhul peale vähemalt tunnist passimist saime hotelli sõita. Ega pimedas eriti midagi aru ei saanudki, bungalow oli seest vähemalt täiesti kobe, ja meri täiesti ukse all, 25m kaugusel. Igal juhul nigu lõunamaal alati, olid tähed vapustavalt hästi näha, ja ka kell 2 öösel ei olnud poolpaljalt just jahe, nii et pikutasime väljas lamamistoolidel ning imetlesime ka väikest tähtede langemist, mida aeg-ajalt oli näha. Kohale ilmus ka kohalik isand, kellel suured kõrvad ja liikus hüpetega, muudkui nosis aga rohtu ja ei häirinud ka kohalikku koera, kes kõrval lamas.
Hommikul magasime suhteliselt kaua, vähemalt selle reisi jaoks, ca 10ni, siis väike hommikueine, ja olime rahul, et me ainult ühe päeva seal, sest ega erilist naudingut ei tunne, kui ikka iga liigutus higi lahti võtab. Toas ka konditsioneeri polnud (soovitame soojalt, kui peaks olema pikemaks minek), nii et meie ainsaks lootuseks oli meri, mis, nagu kahjuks selgus, oli ka paras supp. Võtsime siis paadimoodi ollused ja tahtsime kärutama minna, kui enne vettelaskmist oli juba vees kurjakuulutavat uime näha. Lähtudes perenaise sõnadest, et siin suuri haisid pole, vaid väiksed laguunikad, kellele tuleb ainult plaksti teha ja panevad plehku, käisime paatidega natuke kolamas, ning mina proovisin kohalike poollagunenud maskidega ja 4 numbrid väikeste lestadega natuke veealuse maailmaga tutvuda, mis kokkuvõttes lõppes üsna nukralt, sest olgugi, et seljauime nägime veel paar korda, ei õnnestnud haid tabada. Selle asemel sain paadi pealt vette kukutud kivide/korallide peale, mille tulemusena kriimud põlvedel ja taldadel ja kätel. Igal juhul peale sulistamist tegime lugemis- ja uinakutuurid, ning siis käisime kohe nurga taga burgsiputkas kohalikku kulinaariat maitsmas. Täiesti kobedad friikad ja juustuburgeri ja kokakoola saime 10 dollari eest. Õhtupoole hakkas vesi taganema, ning kivid ilmusid vee alt välja, ning kuna polnud erilist himu nende otsas turnida, me rohkem vette ei läinud. Vaikselt oleledes läks päev õhtusse, pakkisime oma asjad vaikselt kokku, käisime veel duši all, ning siis vedas perenaine meid lennujaama, et peale keskööd Lihavõttesaare poole lendama hakata.