Alanya, Türgi, Oktoober 2010

Nii, ei läinud 3 kuudki, kui juba saab sügispuhkuse jutu ülesse. Kuna tegemist nö päikesereisiga, siis peamine võrdlusmoment tekib loomulikult Egiptusega.
Alguse asi sellest saigi, et Egiptusse ei tahtnud minna, vaid kuhugi uude kohta. Egiptuse põhivaatamisväärsused ju nähtud (okei, Sahara liivaluiteid ja Aswani tamm nägemata, aga püramiidid ja Luxor siiski nähtud) ja huvitavam uues kohas ringi käia. Väga tõsist valikprotsessi ei olnudki, aastaajaliselt sobis kõige paremini Türgi. Kuurordiks sai valitud Alanya oma suuruse tõttu. Reisikorraldaja Novatours. Lend Alanyasse laupäeva varahommikul läks normaalselt, lennujaamas jagati meid bussidesse kuurortide järgi. Kohalik giid läks teise bussi, lubas mingit tutvustavat DVD-d näidata bussis, mida ei toimunud. Poole tee peal tehti mingis kohalikus putkas peatus, et jalgu sirutada, Antalyast Alanyasse läks buss ca 1,5h, lisaks muidugi koha peal hotellidesse sõidutamine.
Hotelliks meil 4-tärnine Merlin Beach, võrdlemisi Alanya idapoolses otsas. Registreerimine läks võrdlemisi käbedalt, üks libe poiss näitas meid tuppa 7. korrusel (hotell ise oli ca 10 korrust). Tuba ise oli viisakas, umbes 2 korda väiksem, kui Egiptuse hotellis, aga puhtam. Toas standardvärk, 2 voodit, kapp, telekas, konditsioneer. Aken vaatas küll kõrvalmajja, mis oli väga lähedal, aga rõdult oli täiesti kena merevaade. Selles suhtes meil vedas, kui aknad maja taha, siis näed ainult basseini ja teisi maju. Vastupidiselt Egiptusele on Türgis mere poolt vaadatuna rand-tee-hotell, tee alt sai küll läbi randa, aga tee oli võrdlemisi mürarikas, mis peegeldus kõrvalmajalt ja öösel vahepeal häiris. Süüa saime 3 korda päevas, erilist variatsiooni ei olnud küll, aga samas ei olnud ka sellist ühe-maitseaine-maitset nagu Egiptuses. Õhtuti oli erinev praad, friikartul, lõunal-õhtul kõik tavapärased salatid-riis-makaron, hommikul ka võrlemisi standardvärk munad-saiad-jne. Üllatav oli see, et reisidel nägime, et kasvatatakse igasuguseid puuvilju, siis hotellis sai põhiliselt ainult mandarini ja väga muud polnudki selle koha pealt.
Laupäeval siis seadsime ennast hotellis sisse, käisime natukene rannas peesitamas, ja suurt muud ei teinudki.
Pühapäeval oli meil infotund ja ekskursioonide valimine, otsustasime, et kuna Pamukkale-reis oli 2-pävaseks tehtud ja võrdlemisi palju sõita ikkagi (tulime eelkõige puhkama), siis ei hakka sinna minemagi, ja panime ennast kirja Rohelise Kanjoni ja Raftingu ekskursioonile. Linnaekskursioon oli pooleks shoppamisega ja see meile eriti ei imponeerinud, otsustasime omapäi Alanya kindlust ja linna vaatama minna. Õhtul käisime hotelli all olevas Türgi saunas, väga huvitav oli. Kõigepealt pandi meid neljakesi ruumi keskele platvormile pikutama, ja siis tulid 3 meest meid nühkima. Astrid-Margit-Juhan nühiti kõigepealt lõpuni, ja alles siis tegeleti minuga. Päris huvitav värk, kõigepealt meid natukene nühiti ja peale seda siis vahumassaž. Ruum oli ilgelt niiske aga väga mõnusalt soe. Siis saadeti teised 3 välja pikutama ja teed jooma, ja tehti minuga sama, pärast saime veel mudamaski näkku ka. Kokku kestis kogu lugu meil ca 2 tundi, aga väga mõnus oli.
Esmaspäeval oli ilm ilus ja läksime siis linna peale. Ühistransport on täitsa hea, väikebussid ehk dolmušed sõidavad kogu aeg, vehi ainult käega, maksa raha ära ja astu peale. Kuna kindlus asus mäe otsas, siis otsustasime bussiga üles sõita ja jala alla tulla. Kesklinnas siis kindluse bussi peale, ja mäkke, päris hea meel oli, et ei jalutanud. Üles jõudes avanes väga kena vaade lahele ja linnale, vanasti oli kindlusest kindlasti kõvasti kasu. Tulime mööda tähistatud rada allapoole, mäe peal oli näiteks mošee, mitmes kohas olid väiksed surnuaiad, kus hauakivide järgi elasid inimesed üle 600-aastaseks (kalendri muutuse tõttu). Allpool hakkas elumajasid ka tulema. Nägime granaatõunapuid, kõik õunad, milleni vähegi ulatas, olid ilmselt turistide poolt juba ära korjatud. Jalutasime alla sadama ja punase torni poole, ja sealt edasi kesklinna poole. Kesklinnas on pood poe otsas, müüakse igasuguseid T-särke, teksasid, kulda, ja igast muud nodi. Kaupmehed ei ole nii pealetükkivad kui Egiptuses, mis on väga positiivne, ja lisaks ei alustata kohe ka vestlust vene keeles, vaid kuuleb palju teisi keeli ka. Tahtsime käia ka poes, seega jalutasime kesklinnast tagasi hotelli poole. Meie ainuke kaart oli muidugi võrdlemisi ebatäpne, seega kohalikku supermarketit ei leidnudki, vaid seadsime suuna kaubanduskeskuse poole, kus oli ka keskmist sorti toidupood. Ostsime süüa-juua, ja vantsisime tagasi hotelli. Käisime vaatasime ka hotelli basseini, mis jäi maja taha ja õhtul päike varjas basseini täielikult.
Teisipäeval oli meil ekskursioon Rohelisse Kanojonisse, mis on tegelikult tehisjärv mis tekkis tammi ehitusest. Vee alt on näha puud, mis oru põhjas veel kasvasid. Vesi on rohekas, kergelt metallise maitsega, ja mitte väga soe. Ilm oli üleüldiselt jahe ja tuuline ja pilves, ilusa ilmaga oleks palju kenam olnud järve peal paadiga sõita, aga seekord polnud arvestanud nii jahedaga. Teel kanjonisse oli veel tee ääres näha vanade akveduktide varemeid. Lõuna oli kaldal ja sai proovitud kohalikku aniisiviina rakit, mis oli väga mõnusa köharohu maitsega. Huvitav on see, et vett juurde kallates muutub läbipaistev vedelik valgeks. Peab tunnistama, et kanjon oli kerge pettumus, ootasime natuke enamat, aga võibolla oli ka asi vastikus ilmas. Ujumas käisime sellegipoolest ära.
Kolmapäev oli puhkepäev, käisime rannas ja niisama pikutasime, kuna 2 päeva oli korralik programm. Õhtul käisid teised kebabi jahtimas lähedalasuvatel tänavatel, aga kuna naistele ei meeldinud nurgatagused keldribaarid, siis tuldi tagasi ainult puuviljaga. Õhtul sööma minnes selgus, et õhtusöögiks oligi kanakebab, nii et reis oli täiesti ebavajalik olnud. Kohallik kanakebab oli väga hea, oleks võinud tihedamini isegi serveerida seda.
Neljapäevaks oli planeeritud rafting mägijõel. 2 tundi bussisõitu viis meid lääne poole ja siis põhja, ilusa mängijõe kaldale. Kõigepealt anti kätte varustus ja siis õpetati meid sõitma – valida oli 2se kanuu vahel, mille me mõlemad valisime, või suurema paadi vahel, mis ei tundnud nii huvitav. Minema hakates oli kohe kärestik, nii et visati nö tundmatus kohas vette. Sügise poole ei pidavat vool nii kiire olema ja vett ka vähem, et veel ägedam oleks kevadel. Kärestikud olid väga mõnusad, paar korda tekkis ümberminekuoht ka, aga päris ümber ei läinud. Märjaks saime korralikult, jõgi oli võrdlemisi külm, aga päike paistis ja oleks võinud ka pikemalt sõita. Peale sõitmist anti lõunat süüa ja siis oli piltide ja videote vaatamine ja müümine, mida siis kaldalt nad jooksvalt teinud olid.
Reedel oli linnas turg, kuhu kohalikud farmerid tulid oma kaupa müüma, käisime ka vaatamas ja ostsime ka mõned asjad, samuti külmkapimagneti nagu kombeks.
Kokkuvõttes võib öelda, et õhkkond on oluliselt arenenum ja euroopalikum kui Egiptuses, põhimõtteliselt võiks sinna isegi tagasi minna puhkama, aga Kreekad-Kreetad käimata, nii et esialgu ilmselt ei jõua. Hotell Merlin Beach on ka täiesti normaalne koht, võib soovitada. Ilmaga meil läks enamvähem, pool aega oli küll pilves, aga samas oli ka päikest, nii et ei olnud asi päris katastroof. Roheline Kanjon oli väike pettumus, samas rafting oli väga lõbus. Pamukkale peale võiks mõelda pigem läänepoolsetest kuurortidest, Alanyast on sõitmine vähe karm.
Hea puhkus, hea seltskond, hea reis.