Sacred Valley

14/01/2018

Jõudsime Cuscosse varahommikul, 4:30. Bussijaamas oli meil vastas Hugo Cusco Local Friendsist, kes viis meid maale oma vanemate juurde, kuniks sai minna vaatamisväärsustega tutvuma. Vanematel oli oma talupidamise, kasvatati merisigu ja lehmi lisaks kõiksugu põllusaadustele. Pakuti rikkalikku hommikusööki – saiad, kartulid, guacamole, quinoa, teed-kohvid-kakaod. Kõige huvitavam oli dehüdreeritud kartul – kartul kuivatatakse nii ära, et alles jääb midagi seest õõnsa palli ja kivi vahepealset. Nii pidi ta säilima kuni 20 aastat. Et tast süüa saada, pannakse vette ja keedetakse nagu tavalist kartuli. Peab ütlema, et ilmselt on see acquired taste, sest eriline maitseelamus ta just ei olnud. Kui poleks juustu vahel olnud, siis oleks lausa ebameeldiv.
Edasi sõitsime juba Pisacisse inka varemetega tutvuma. Suure mäenõlva peale oli ehitatud suured terrassid, kus põllumajandusega tegeleti, ja hooneid saagi säilitamiseks, lisaks ka templeid. Kõrval mäel olid aga seinas augud, mille otstarvet me kohe ei suutnud ära arvata. Selgus, et tegemist oli tähtsate ninade kalmistute, ning augud olid teinud hauarüüstajad. Ja kuidas seda selgeks teha – mõnest august kolp nimelt paistis. Pisac on kuulus ka oma turu poolest, aga kuna me valel päeval olime, siis näidati meile kuidas hõbeehteid tehakse. Siis käisime Urubambas lõunal, ja edasi Marase soolakaevandusse. Kaevandus kujutab endast mitut tuhandet paariruutmeetrist basseinist, kuhu voolab mäe seest kanaleid mööda soolane vesi, mis siis nädala jooksul aurustub ja jätab maha erinevad kihid soola. Sool kraabitakse kokku, kuivatatakse ära, lisatakse joodi, ja läheb müüki. Põhiliselt tuleb sealt roosat soola, lisaks mingi kogus mida kasutatakse meditsiinis. Basseini saavad ainult kohalikud elanikud, kes peavad olema abielus.
Soola juurest läksime edasi Moray terrassidele, mis meenutab pigem ufo maandumispaika või muud säärast, tegelikult arvatakse praegu, et tegemist on nii-öelda põllumajanduslaboratooriumiga – erinevatel terrassidel kasvatati erinevaid taimi, ning risttolmlemise tulemusel saadi uusi ja paremaid liike.
Ajastus oli igal juhul hea, sest nii kui bussi tagasi saime, jõudis meieni ka vihmapilv, mida olime kaugelt müristamas kuulnud. Sõitsime Ollantaytambosse, mis oli meie peatumiskohaks järgmistel päevadel. Lõpuks saime ka pesta ja puhtad riided selga, ja läksime välja õhtust sööma. Leidsime pizzakoha, millel oli ilus kiviahi, ja söök oli tõesti väga maitsev. Ollantaytambo on ilmselt üks kenamaid kohtasid meie reisil – tänavad on puhtad, meie hotelli ees tänaval läheb kanal kus voolab vesi, tänavad on õhtul valgustatud, ainsaks nuhtluseks võib pidada taksojuhte kes sind kuhugi vedada tahavad.
Järgmisel hommikul olid teised juba varakult üleval ja jõudnud ühele poole mäkke ronida, kui me alles ärkasime. Tegime tee peal kiire kohvi ja hommikusöögi ja läksime vaatama Ollantaytambo kindlust, kus inkad olid saanud ühe vähestest võitudest konkistadooride üle, ujutades oru veega. Kindlus kujutab ka endast mäe küljele toetuvat terrasside ja hoonete hulka, lisaks on seal üks sein, mis koosneb viiest kivist. Mis kaaluvad paarkümmend tonni tükk ja on toodud 6km kauguselt. Kuidas, ei tea. Mis kaunistused seal peal on, samuti ei tea. Aga kokku lähevad omavahel nii, et pragu naljalt ei ole. Igal juhul suutsid nad ehitada uskumatult siledaid seinu, mida võis mitmel pool näha.
Pärastlõunal läks meil rong Aguas Calientesesse, linna, millel on ainult 1 eesmärk – värav Machu Pichusse. Rongisõit oli huvitav, läksime keskmäestiku kliimast rohkem troopilisse, ning tee peal nägi nii uusi (kõrgepingeliinid mäenõlvadel) kui vanu (inkade varemed) insenertehnilisi saavutusi. Kohale jõudes ootas meid hosteli mees, kes vedas meid läbi tururägastiku, kust ise võib-olla ei olekski kiiresti välja osanud tulla. Panime asjad ära ja läksime linna peale jalutama. Õhtu tegi veel eriliseks see, et Peruu pidas teist play-off mängu Uus-Meremaaga, kaalul pääs 2018 jalgpalli MM-ile. Igal pool olid Peruu särgid, ning iga vähegi endast lugupidav toitlustusasutus oli pannud üles televiisori, lisaks näidati peaväljakul mängu projektorist. Peale väikest puhkepausi läksime õhtust sööma ja mängu vaatama, kohe peaväljaku kõrval. Uus-Meremaalasi ei paistnud või ei julgenud nad seda tunnistada, igal juhul oli Peruu mänguliselt üle, ja esimene värav ei lasknud ennast ka kaua oodata. Terve linn rõkkas, isegi kokapoisid köögist tulid mängu vaatama. Teisel poolajal küll mäng võrdsustus, kuid Peruu lõi teise värava veel, mille peale kokad rõõmust oma kelneri kutsumise kella ära suutsid lõhkuda. Ülejäänud aeg kannatanu ootusärevalt ära, ja siis läks mölluks. Kes nuttis, kes naeris, visati pauguteid, üks kokk võttis 2 panni – ühe asetas omale pähe, ja teisega tagus seda. Meie aga kobisime hotelli tagasi, sest hommikul vara ootas main event – Machu Picchu.

Leave a reply

Go top