Hoi An

Hoi Ani jõudsime siis kui juba pimedaks hakkas minema. Hoi An on kuulus oma hästi säilinud vanalinna poolest, mis sõjas eriti kannatada ei saanud. Samuti on linn tuntud rätsepatöö poolest. Väidetavalt on linnas üle 400 rätsepapoe, kus tehakse kõike alates aluspesust lõpetades talvemantlitega.
Kuna rongis hügieenitingimused just kõige roosilisemad ei olnud, siis esimeseks asjaks oli dušši all käik. Peale seda läksime linna peale, et uurida, kui kiired rätsepad on. Olin internetist otsinud välja 2 kohta, esimeses olid kohal ainult sellised, kes inglise keelest aru ei saanud eriti, ja tundus, et ohati kergendatult kui me lahkusime. Teine pood oli täiesti valveta, ootasime ca 10 minutit aga ei kedagist. Siis võtsime suuna hotelli poolt soovitatud rätsepa juurde. Seal läks virrvarr lahti, lubati päevaga valmis teha nii ülikonnad kui naistele kleidid. Võeti kõik mõõdud, ühel tõmmati põhimõtteliselt keset poodi kleit üles, nii et mõõdulint ja muudki välkus. Hommikul peale esimest ekskursiooni pidi olema esimene proovimine. Seejärel läksime ööturule patseerima. Enne kohale jõudmist sattusime poodi, kus sai igasuguseid haaremipükse jms asju ostetud. Turg oli loomulikult väiksem kui Hanois, aga mõned asjad saime sealtki. Õhtusööki otsides jalutasime nii kaua, et osad kohad hakkasid juba uksi kinni panema. Siis saime aru, et tuleb otsustavalt tegutseda ja läksime enam-vähem esimesse restorani. Vaade rõdult oli väga kena. Üleüldse peab ütlema, et Vietnamis tundub eluolu palju kenam ja põnevam õhtupimeduses, kui päevavalgel. Eriti käib see Hoi Ani kohta, kus lisaks tavapärasele valgusmängule igal pool värvilisi hiina laternaid ripub (muy romantico!). Linna läbiva jõe kallastel poed ja restoranid ja õhtul elu käib täie hooga. Ka Hanoi jättis pimedas parema mulje. Selgus aga, et kui me restoranis lõpetasime, olid enamus kohti juba sulgunud või sulgemas, ja linn oli ööpimedusse mattunud – tuled kustus, laternad kustus. Mõni üksik koht oli veel lahti, nii saimegi veel jäätist osta. Oli kohalikku robusta oast kohvijäätist kui ka rahva lemmikut avokaadojäätist. Hotelli tagasi jõudes oli seegi pime, pimeduses oleks peaaegu kellelgi otsa koperdanud, best guess et mingi turvamehe moodi kodanik magas lobbys isetehtud voodis.

Hommikul tuli bussijuht meile järgi ja läksime My Son nimelisse kompleksi. Vahest nimetatud ka kui Vietnami Angkor Wat. Kompleks on ehitatud punastest tellistest, ja on puretud nii ajahambast kui ka mõnestki märtsist sõja ajal. Asub mõnikümmend kilomeetrit Hoi Anist sisemaa poole, põhimõtteliselt džunglis. Kuna hommikul oli vihma sadanud, siis oli õhuniiskus ilmselt 100% lähedal, ja eriti hulluks läks asi kui päike paistma hakkas vahepeal. Just kui olime lõpetamas tuli alles tõsisem vihmahoog, ootasime siis katuse all ja siis vutvut bussi. Vahepeal update ka pühvlipildi kohta – jätkuvalt ei ole korralikku pilti, kurinahk.
Tagasi jõudes ootasid meid juba rätsepatädid, proovisime kõiki asju selga, ning läksid järeltöötlemisse. Mind kutsuti varsti tagasi pintsakut proovima, vahepeal käisime Hoi Ani ühe kuulsama vaatamisväärsuse Jaapani silla juures. Pintsak proovitud ja lõunale. J oli välja otsinud mingi restorani hotelli lähedal, väljanägemiselt ei midagi erilist, aga kui supp laeval oli 10, siis seal 3 rooga olid tugev 9. Esimest korda kui terve söögikord oli ühtlaselt kõrgel tasemel. Peale lõunat läksime oma riietele järgi, siis veel õmmeldi särkidele nööpe ette. Väga kiirelt ikka käivad asjad, särk tehti 2 tunniga valmis näiteks. Eks kodus saab täpsemalt proovitud kui ilusad me oleme. Peale seda hotellis asjad kokku ja Da Nangi lennujaama ja Ho Chi Minh City ehk Saigoni poole teele. Lennujaamas olles tuli muidugi email, et J vest oli sinna ununenud. Lubasid järgi saata, eks näis kuidas laheneb.