Mekong Delta

Hommikune sõit Saigonist Binh Minhi kestis natuke üle kolme tunni, kõige huvitavam hetk oli ühe metsapeatuse ajal, kus oli hunnik söögikohti ja akvaariumid hirmus suurte kaladega, siltide järgi kuni 200-kiloseks kasvavate elukatega. Mekong on maailma pikkuselt kaheteistkümnes jõgi, pikkusega üle 4300km. Mekongi Delta koosneb üheksast harust, ja selle ala on umbes Eesti suurune. Väga viljakas ala, toodab üle poole Vietnami riisist, samuti väga tähtis kalastusala.
Kohale jõudes Susan (või pärisnimega Tau) ootas meid kohalikus bussijaamas. Seal oli ka meie lõunasöök, sai valida erinevate suppides vahel, mis olid kõik väga head. Edasi läks sõit juba kahe paadiga mööda jõge. Käisime kohalikus külas, kus jõe ääres kasvatatakse taimi ette. Taimed istutatakse banaanipuu lehest korvikesse, mis täidetakse riisikestade põletamisest tekkinud tuhaga. Kuni kuu aega kasvatatakse, ja siis müüakse korvikesed edasi kohalikele farmeritele. Samuti oli külas riisi töötlemise kaadervärk, masin on natuke palju vist öelda. See võtab riisil kesta ümbert ära, sellest tekib meie mõistes pruun riis, ja peale seda raputatakse seda veel, et sisemine kile või kest ära saada, ning siis saadakse valge riis. Lisaks tekivad protsessiga riisitükid ja riisijahu, mida samuti kasutatakse näiteks loomasöödaks. Siis jälle paati ja kohalikule turule, kust ostsime toorainet õhtusöögiks. Turg oli igal juhul puuviljade ja mereandide mõistes vägagi rikkalik – viimased olid täiesti elus veel, ja valik väga lai. Turult edasi Khmeri budistlikusse templisse. Tempel oli üle 300 aasta vana, ja uusi ehitisi tuli muudkui juurde. Khmerid on etniline grupp, kes elavad põhiliselt Kambodža alal, mida ka Mekongi delta ühel hetkel oli, ja vastupidiselt vietnamlastele, põletatakse neid rohkem kui maetakse. Templis oli oma põletusahi, milles siis lahkunu puudega tuhastatakse. Matusetseremoonia kirstud olid kaunistustega, ja matus pidi olema eelkõige ikkagi kurb sündmus. Peale tuhastamist pannakse tuhk urni ja võib matta, viia koju, või jätta templisse selleks eraldi püstitatud hoonesse.
Templi taga oli puuviljaaed, milles peenrad vaheldusid kraavidega. Kasvatatakse erinevaid taimi, mis annavad vilju erinevatel (aasta)aegadel ja kasvavad eri kiirustel. Lisaks kasvatatakse kraavides kalu, krevette ja tigusid.
Peale templit siirdusime Susani vanemate koju, sättisime asjad tuppa ja läksime tagaaeda võrkkiiges pikutama ja puuvilju sööma. Vanemad kasvatavad kookospähkleid ja pomelosid, üle tee on riisipõllud. Riisi pidi Mekongis saama kolm saaki aastas. Kraavis kavasid lootosed, selle lehti kasutati kala küpsetamiseks. Vaatasime päikeseloojangut üle riisipõllu, ja siis tuppa kokkama. Olime valinud söögitegemiseks riisipannkoogid, selle juurde magushapu kaste, lisaks baklažaan ja grillitud kala. Taigna pannkookideks tegid Susan koos emaga meile valmis, aga sisu puhastasime ise ja wok-pannil näidati meile ette, kuidas küpsetada, ning pidime omale ise kokkama. Kui kõik valmis, hakkasime sööma. Peale sööki ajasime niisama juttu ja saime küsida Vietnami elu-olu kohta. Karaoke otsustasime ära jätta, käisime hoopis jaanimardikaid vaatamas aias. Siis aga magama, kuna hommikul 5.30 pidime juba ära minema. Enne magamaminekut õnnestus veel näha ca 8-sentimeetrist prussakat. Öösel oli mitmeid kordi kuulda õues kukke, ja uneaeg jäi lühikeseks. Kui taksosse jalutasime, siis päike just tõusis. Sõitsime Mekongi Delta suurimasse linna Can Tho-sse, et seal paadi peale minna. Sõitsime pool tunnikest Cai Rongi ujuvturule. See on küll aastatega väiksemaks jäänud, aga siiski väga äge. Paaridel on posti otsa löödud, mida ta müüb, seal vahel teenusepakkujad – kes müüb hommikusuppi, kes juua. Meiegi saime “ujuvasse Subwayst” suurepärase saia muna ja köögiviljadega, lisaks teisest paadist teed. Käisime ka ananassipaadi peal, kus lisaks maitsvale ananassile sai kõrgema koha pealt pilte teha. Seejärel suundusime riisinuudlite tehasesse, kus näidati kogu protsess ette, kuidas riisijahu tehakse, sellest riisipaber ja edasi riisinuudlid. Hommiku lõpetas külaskäik kohalikku puuviljakasvatusse, kus saime näha ja maitsta erinevaid taimi-vilju mida Mekongis kasvatatakse.
Mekongi külastamine oli tõeline elamus, väga äge on näha kuidas inimesed elavad jõe ja loodusega harmoonias. Olime meeldivalt üllatunud kui puhas jõgi on, kahtlustasime palju hullemat. Ujuvturg ja kohaliku elu nägemine olid vägevad kogemused.
Edasi siis Phu Quoci ja natukene rahulikumas tempos paar päeva.