See aasta siis suuremat reisi sügisel ei ole, tegime väikse minireisi Ukrainasse selle asemel, põhiliseks eesmäegiks Tšernobõli külastus.

Otsustasime kahepäevase tuuri kasuks, alguse-lõpuga Kiievis ja ööbimisega Tšernobõlis. Kuna lend saabus Kiievisse keskööl ja juba 7.30 hommikul oli kogunemine, siis jäi öö küll natuke lühikeseks, aga saime hommikul ikka üles ja jalutasime kohtumispaika. Sõit Kiievis võtab ca 2h aega, 30km tsooni alguses antakse kätte igaühele dosimeeter ja Geigeri loendur, mis siis teatud kohtades krabisema hakkab. Esimene peatus oli ühes mahajäetud külas (kokku oli tsoonis 130 küla), sealjuures oli 1 majake maha jäetud alles mõned aastad tagasi. Nimelt kolisid osad inimesed varsti peale õnnetust sinna tagasi, esialgu küll ilma loata, aga lõpuks sellega lepiti. Majad on mõned tervemad, mõned täitsa lagunemas, osaliselt lihtsalt ajahamba tõttu, samas on kaasa aidanud ka vandaalid. Organiseeritud tuure hakati korraldama 2000. aastate alguses, ja kui nüüd seriaal välja tuli (mida ma näinud ei ole), siis pidi olema huvi eriti suur. Ametlikult on keelatud hoonetesse sisse minek, millele küll vaadatakse paljuski läbi sõrmede mõistuse piires, samuti ei tohi sealt midagi kaasa võtta. Peale külakest käisime Tšernobõli asulas natukene ringi, seal elavad praegu tsoonis töötavad inimesed, lisaks on ports mahajäetud maju.

Siis oli lõuna meie hotellis, supp-praad-saiake ehk siis vägagi korralik eine. Peale lõunat vaatasime kohalikku sadamat, kus on veel alles mõned laevad, lisaks näidati veel tehnikat, millega õnnetuse tagajäegi likvideeriti. Päeva põnevaim oli ilmselt Duga radar, mis on üle 100m kõrge ja 700m pikk monstrum, mis pidi aitama tuvastada ameeriklaste väljalastud rakette. Pidi olema väga salajane, 7km tee ehitati betoonist metsa sisse, aga näiteks Pripjati tornmajadest oli seda näha. Lisaks ei toiminud ta ka päris nii nagu pidanuks, kuna üksikuid rakette ei suutnud tuvastada, nii et enne õnnetust oli isegi arutlusel tema lammutamine. Radari kõrval suur tehniline hoone, milles saime sees käia, lisaks kõrval jooksev täispikkuses koridor. Hooned üldiselt täis klaasikilde, värv seinadelt koorumas, siin-seal tuleb juba vesi katusest läbi ja nii edasi. Metalli on näha, et on palju minema viidud, paljudes kohtades näiteks radiaatorid läinud. Samuti on näha, et ägedate fotode tegemiseks on sätitud mingeid kompositsioone.

Duga radari kõrval oli elumajad, mis olid täiesti võssa kasvanud. Sisuliselt on 33 aastaga loodus majad neelanud niimoodi, et kaugelt pole suurt midagi näha – kõrgemad objektid muidugi välja arvata, mõni ime siis, et me kadunud linnasid leiame veel lopsaka kasvuga džunglitest. Käisime seal korterites ka sees, 5-kordse paneelika korterid pakkusid meile küll äratundmisrõõmu plaani ja ka mõnes kohas tapeedi näol. Samuti nägime kohalikku kooli aja, selle võimlat ka kino. Õhtul veel üks lasteaed, ning siis juba tuumajaama poole. Minu üllatuseks saime täitsa tuumajaama väravasse, võibolla 100m sarkofaagist – mis pidi muuseas olema suurim liikuv ehitis. Arvasin, et see on seest täis, aga tegelikult mitte. Valmistati see seal lähedal ning raudteega sõidutati paika. Kasutusiga peaks olema 100 aastat, ning loodetakse, et tulevikus on paremaid ideid kuidas seal edasi toimetada. Kõrval on veel kolm reaktorit, mis tänapõeval enam ei tööta, ning lähedal veel 2tk, mis on poolikud. Töötab seal hetkel ca 1000 inimest. Väravas oli Geigeri loenduri näit igaljuhul turvaline alla 1 mikrosiiverti.

Õhtuks käisime veel kohalikus retropoes ja siis juba hotelli. Meil hotell Desiatka, söök väga okei, kahene tuba, isegi telekas toas. Madrats oli natuke väsinud, ja wc ja dušš koridori peal, aga muidu oli üllatavalt okei hotell.