Horvaatia 2017

Marušići

Seekordne minipuhkus siis Horvaatiasse. Lendasime läbi Manchesteri, ja kuna aega oli paar tundi, otsustasime linna peal käia natukene, ning oleks peaaegu lõivu maksnud, kuna turvajärjekorrad pikad. Õnneks vedas, lennuk hilines ka natukene ja saime siiski ilusti Zadari lennuki peale.
Esimest korda vist juhtus niimoodi, et korteri omanikku polnud kohal, vaid oli võtmebox lukuga, mille asukoha kohta oli video. Saabusime täiesti pimedas. Väheke kõhe oli, õues korralik tuul ja mina pimeda maja juures taskulambiga midagi toimetamas. Leidsin siiski boxi üles ja sain võtme kätte, ning korterisse. Vaade nagu pildilt näha oli vähemalt poole milline :) Köök oli väga äge, klaasist seinaga, nii et tekkis suur köök-rõdu kui see vahelt ära võtta. Seal me siis mitu päeva pesitsesime, vahepeal käis omaniku isa mingite ametnikega mingit kontrolli tegemas, aga muidu väga äge rahulik koht.

Horvaatia 2017

Krka rahvuspark

Järgmisel päeval suundusime Krka rahvusparki, mis on kuulus oma koskede poolest. Parklast oli võimalus alla vantsida või bussiga minna, otsustasime esimese variandi kasuks. Kõigepealt läksime paadiga Visovaci saarele, kus asub klooster, mis pärineb 18. sajandist. Algselt asusid mungad sinna elama juba aastal 1445.
Kuna paadiga edasi minnes oleks päev väga pikaks läinud, siis otsustasime tagasisõidu kasuks, et Skradinski buki koske vaatama minna. Koht on täiesti maagiline, puidust rajad ja sillad, ja puhas vesi vuliseb ümberringi, siin-seal väiksemaid jugasid ja koskesid moodustades. Rahvast oli ka sedapuhku suhteliselt vähe, ning seega oli vägagi nauditav. Edasi sõitsime siis paadi asemel autoga Roski slapi kärestikke vaatama. Jällegi, kuradima äge koht.
Igati must-see koht Horvaatiasse reisides.

Horvaatia 2017

Split ja Trogir

Järgmisel päeval alustasime hommikut rahulikult ning nautisime hommikusööki rõdul. Tänaseks oli planeeritud kaks sihtkohta, esimene neist Horvaatia suuruselt teine linn Split. Ajalooliselt on linn olnud pikalt Veneetsia mõju all, sellest ka palju väliseid sarnasusi – loomulikult kaunis mereäär, kitsad tänavad, ja muu sarnane. Linn asutati ca 200-300 aastat e.m.a. ning on oma pika ajaloo jooksul olnud ka väga erinevate riikide koosseisus (Rooma impeerium, Bütsants, Ungari, Napoleon, Jugoslaavia).
Spliti üks vaatamisväärsusi on kindlasti Rooma keisri Diocletianuse ehitatud palee, kus ta oma pensionipõlve veetis. Hiljem elas palees viimane Lääne-Rooma impeeriumi keiser Julius Nepos.
Splitist läksime edasi Trogiri, mis asub natukene Splitist lääne pool, ning on samuti väga ilus Vahemere äärne linn. Ilusad punased kivikatused, sadamad, ja ajaloolised tänavad olid suhteliselt meeldivalt tühjad, samuti on saare peal ilus mereäärne kindlus.

Horvaatia 2017

Plitviče rahvuspark

Päeva teises pooles sai ette võetud pikem reis teise Horvaatia kuulsasse vee-parki, Plitviče järvede rahvusparki. Park kuulub UNESCO nimistusse. Kuulus on ta oma järvede ja nende vahel olevate koskede/jugade poolest. Kokku on 16 nähtavat järve, mis omakorda jagunevad kaheks, ülemisteks ja alumisteks järvedeks. Et kosed tekkida saaksid, siis on ülemise ja alumise järve vahe ca 130m kõrgust, ning seda umbes 8 kilomeetri peale. Järvede sügavus varieerub 1 ja 47m vahel. Kaks kõige kõrgemat koske on Veliki slap, 78m ja Galovački buk mille kõrgus on 25m.
Vesi järvedes on üliselge, siin-seal oli ilusti näha järvedesse kukkunud puid erinevas lagunemisastmes ning samuti päris pontšakaid kalu.
Järvede kallastel ja üle järvede olid väga ilusad rajad, üle vee puidust teed, mis viisid päris lähedale ka koskedele, nii et mõnes kohas sai päris kenakese vihma kaela. Kes nii palju trampida ei viitsi, siis liiguvad ka kohalikud pargi bussid, nii et võimalik on liikuda paari peatuse vahel bussiga, või näiteks alustada oma matka ülemiste järvede juurest. See on jällegi koht mida ei suuda piisavalt soovitada, väga ägedad vaated.

Horvaatia 2017

Mostar

Vahepealne päev oli meil ka väga tore, käisime tegemas sellist asja nagu canyoning. Kõigepealt aeti meid korralikku wetsuiti sisse, ning siis pidime tõsises kuumuses laskuma ülevalt jõeorgu. Ja siis läks mööda jõesängi ja jõge jalutamine/ujumine lahti. Peale ülikonnas laskumist oli päris mõnus see vägagi jahe jõgi. Ukerdasime siis mööda kive, vees ja maal mõned kilomeetrid, siis sai lõpus veel korraliku hüppe teha, kui õigesti mäletan, siis ca 8m kõrguselt kaljunukilt. Ühel meist läks igal juhul päris pikk aeg, et julgeda alla tulla, aga mõlemale jäi 1 hüpe ainsaks.
Pealelõunat pidime veel zip-line’iga sõitma minema, aga selle tühistasime ära, kuna see tõmbas päris pastlaks. Selle asemel käisime oma külarestoranis kala söömas (jah, mõlemad). Õhtupoole hakkas kehva olla, ei saanudki lõpuks aru, kas see palavus/külm jõgi või siis söögist. Igal juhul korraks isegi kaalusime sõidu ärajäämist, aga no ei suutnud.
Horvaatia on selles suhtes huvitav maa, et ei ole ühes tükis. Aadria mere ääres on Neumi koridor, millest ulatab Bosnia ja Hertsegovina mere äärde. Kuna me nagunii läksime Bosniast läbi, siis otsustasime ka natuke vaatamisväärsustega tutvuda, ning läksime läbi Mostari.
Mostar on eelkõige kuulus oma Vana silla poolest, mis ehitati 16. sajandil Ottomani impeeriumi ajal. Sild kestis 427 aastat, ning hävines sõjas 1993. aastal. 2004. aastaks sai sild siiski taastatud. Tegime linnas tiirukese ning siis liikusime edasi.
Kui Horvaatia on natukene vaesema mehe Itaalia moodi, siis Bosnia (vähemalt see osa mis meie nägime) on ikka päris vaese mehe maa. Tundub, et Horvaatia on suutnud ennaast paremini üles ehitada võrreldes naabriga, Bosnia pool oli üldjoontes nukram.

Horvaatia 2017

Dubrovnik

Dubrovnikusse jõudsime siis kui juba hakkas vaikselt pimenema. Üks meist jäi autot parkima, teine läks korteri võtme järele. Auto parkimine ei ole mingi kerge asi, kuna Dubrovnik asub põhimõtteliselt mäe ja mere vahel, ning turismiobjektina on päris populaarne ja lõpptulemuseks on parkimiskohtade vähesus. Lõpuks õnnestus siiski koht leida. Mõlemal oli õhtuks päris kehva olla, aga midagi pidi sööma. Käisin nurga peal poes ning tagasi jõudsin täpselt koos vihma algusega. Tuli päris korralik sadu, ning mere peal lõi ka välku. Natukene üritasin ka välku pildistada, ja siis kobisime magama.
Järgmine päev oli õnneks natukene pilves jätkuvalt, aga päeva peale läks muidugi soojaks kätte ära. Päeva alguses käisime trammiga üles mäkke, kust nägi tervet linna. Kõigepealt saime muidugi natukene sabas seista, aga mäe peal oli selle eest päris mõnus tuul.
Linn ise on põhimõtteliselt ise üks terve muuseum, mis on viimastel aastatel tänu ühele seriaalile eriti populaarseks saanud. Kitsad tänavad, kirikud, kindlus, isegi spordiväljakuid on sellises vanas linnas – kõik on väga huvitav vaadata. Kui keegi minemas on, siis pigem soovitaks kohe mitu päeva arvestada, meil igal juhul oleks huvi tagasi minna ja natukene kauem ringi uidata, kui seekord välja vedas. Raskest olemisest hoolimata otsustasime ikkagi Montenegros ka ära käia, kui juba nii lähedal olime, nii et sinnapoole suuna võtsimegi.

Horvaatia 2017

Herceg Novi

Olime otsustanud, et kuna me juba nii lähedal oleme, siis hangime veel ühe maa oma nimistusse, ning suundusime Dubrovnikust Montenegro poole. Olin lugenud, et seal on väga ilus linn Kotor, aga kuna enesetunne ei olnud üldse päris selline nagu võiks, siis me otsustasime ikkagi jõuda õhtuks tagasi Marusicisse ning mitte Kotorini minna. Esimene üllatus vabalt reisiva eurooplase jaoks oli muidugi piirikontroll. Kuna Montenegro EUs ei ole, siis piiri peal läks meil ikkagi korralik tunnikene ära, hoolimata sellest, et järjekorda sisuliselt ei olnud. Olles piiripunkti läbinud, suundusime esimese suurema linna poole, milleks on Herceg Novi. Tegemist on ikka ja jälle mereäärse pooleldi kuurortlinnaga, mis tol hetkel oli küll (veel?) suhteliselt tühi, vähemalt turistidest. Tegime väikse ringi autoga ja siis jalutuskäigu. Linnas on ilus mereäärne kindlus, ja kohati oli väga selline Kariibi saarte koloniaalarhitektuuri vibe hoonetel. Üks huvitavamaid asju, mida nägime, oli surmakuulutuste tahvel tänaval. Teadetetahvel nagu ikka, aga enamus oli kaetud surmakuulutustega/järelehüüetega nagu meil ajalehes, sekka ka mõni ekskursiooniflaier. Rannaäär oli neil kena, nägime ka mõned põnevad taimed ära (vt. pilte). Peale linnatiiru hakkasime tagasi liikuma, et õhtuks/ööseks Horvaatiasse koju jõuda.
Meie käimise põhjal järjestaks need 3 maad Horvaatia, Montenegro, Bosnia ja Hertsegovina, seda nii vaatamise kui ka puhtuse poole pealt. Igal juhul Horvaatiat julgeme iga kell soovitada, seal on väga kena, tegelikult võiks üritada ka põhja pool käia, Pulas on väga ilus amfiteater Rooma impeeriumi ajast säilinud. Ehk kunagi Sloveeniaga (siinkohal tervitused Oliverile!) koos siis.

Leave a reply

Go top