Reisime.net

Siin on siis meie reis piltides, kokku oli neid kolme tuhande ringis, millest siis ca 200 välja valisime. Paljud neist on kindlasti ka juba figureerinud reisimuljete juures, kuid loodetavasti on ka uusi.
Kokkuvõttes võib öelda, et reis ise läks ilma suuremate viperusteta, paljaks ei varastatud, kuskil lennukist maha ei jäänud, avariid ei teinud, ja ka kõik asjad jõudsid meiega koos ilusti koju. Märgiks siinkohal ära, et Tallinnas seljakoti külge kinnitatud Finnairi pagasilipikud pidasid terve reisi vastu ning ilmselt leiavad koha meie seina peal raami sees. Nägime palju huvitavat, ja olgugi, et oli väikeseid tagasilööke ilma poolt (Hong Kongi panoraam, White Island Volcano), suuri probleeme ei ilmnenud. Kripeldama jääb muidugi Machu Picchu, aga see oli täielikult meie kontrolli alt väljas ning loodetavasti jääb ootama tulevikku, tookord siis juba äkki Inca Traili jalutuskäiguga.
Astrid siin juba kirjutas taaskülastatavusest, ütlen omalt poolt ka, et Uus-Meremaale tasub kindlasti minna, kui võimalust on. Hiinas oleks kindlasti vaadata ka veel miljon üks asja, samuti Austraalias, aga kõiki kohti nagunii ei jõua läbi käia ka mitme eluaja jooksul.
Selline huvitav asi ka veel, et meil on nüüd “linnuke kirjas” koguni seitsmest maailmajaost kuues, ning ainuke koht, kus käimata veel, on Antarktika.

Meile reis väga meeldis ja jäime rahule, loodetavasti oli ka teil huvitav lugeda ja ehk mõni saab siit ka kasulikku infot oma reisi planeerimisel, head pildivaatamist ja uute reisielamusteni.

Mõtlesin, et kirjutan siis paari reaga kuhu läheks veel ja kuhu enam jalga ei tõstaks.

Peking- hall, külm ja inimesed kui üks suur hall mass. Võibolla kevadel oleks ilusam. Hiina müür on omaette vaatamisväärsus, mille pärast juba tasub sinna kord elus minna.

Põhimõtteliselt võiks ju veel külastada, tegemist suure maaga ja eks seal ka üht-teist veel vaadata on. Küll aga valiks teise aastaaja järgmine kord

Hong Kong- nähtud, tehtud. Kui peaks kuhugi lendama ja seal veel korra käima, siis loodaks öist linnapanoraami näha. kui ei näe siis ei juhtu ka midagi. Ehk siis niisama sinna lennupileteid küll ei ostaks.

Austraalia- soe, inimesed rõõmsad, ilus loodus. Läheks veel, tahaks näha ka põhjapoolt  saarest.

Uus-Meremaa- minu täielik lemmik. Fantastiline loodus!  Iga kell läheks tagasi, siis võtaks juba mõmmid ka kaasa

Tahiti- ei kujuta ette, et vedeleks seal 2 nädalat. Kui õhtul kell 11 on ikka 28 kraadi, siis ei ole kõige mõnusam. Päeval ainuüksi hingamise peale higi jookseb. Läbisõiduks paras koht, eraldi piletit ei ostaks.

Lihavõttesaared- nähtud, tehtud ja rohkem ei läheks. Kogu reisi jooksul vist ainus koht kuhu no mitte mingi raha eest ei läheks uuesti. Ega seal midagi vaadata rohkem pole kui need kujud. Majad on onnid, mis on niisked, räpased jne. Tänan ei

USA- eks siia ikka satub veel Mul nägemata nii mõnigi suurem asi, Yellowstone rahvuspark alustuseks. Siis tahaks uuesti Grand Canyonisse minna. Järgmine kord juba oma sõrmega ka Colorado jõe vett katsuda. Ja kus siis veel shopata kui mitte USAs

Lihavõttesaar asub keset Vaikse ookeani avarusi, ning lennata saab sinna ainult kas Tahitilt või Santiagost, kui just ei ole soovi mingi lendava taburetiga seda teekonda ette võtta. Igal juhul saabusime meie ilusti ettenähtud ajal sinna. Saar ise on ikka päris pisike, lennujaam on saare ühes otsas ning sisuliselt on maandumisrada ühest kaldast teiseni. Lennujaamas ootas meid tädi autorendist, kelle vaatamata väga vigase minu nime kirjutamisele ära tundsime. Järgnes 5-minutine sõit rendifirma kontorisse, kus kirjutasime kõigele ilusti alla, et kindlustust pole ja ise vastutan kõige eest, ning siis saingi jälle lõpuks parempoolset liiklust proovida ning lisaks ka manuaalkäigukasti. Sõidukiks mingi imedžiip Daihatsu Terios, kuhu me napilt kolmekesi oma kottidega ära mahtusime. Otsustasime esimese asjana hosteli üles otsida, et saaks osad asjad sinna jätta, ning peal paari ringi ta ka leidsime. Tegemist siis Kona Tau hosteliga, mis ausaltöeldes oli ikka päris kurvas seisus – tuba oli kopitanud haisuga, näha oli, et seinade nurgad paistavad läbi mitmest kohast, igatpidi päevinäinud koht, ning nagu hiljem selgus, ka sooja vett polnud seekord. Asjad paigutatud, tegime väikse osturetke poodi, et juua osta, ning siis asusime maid avastama. Kuna pool saart oli juba niigi autorendis ära keelatud, siis ülejäänud osale otsustasime ringi peale teha. Peab ütlema, et vaatamisväärsuste kirjeldamine neil seal on väga poolik kuidagi, natukene juttu on, aga see algab kuskilt keskelt ja paljudele olulistele küsimustele ei vasta. Igal juhul nägime tseremooniapaikade varemeid, samuti koopaid, kuhu sajad mahtusid peituma koledatel aegadel, ning lõpuks ka moaisid. Tervelt 7 tükki seisis neid seal reas, ning nad sümboliseerisid koloniseerimiseelset skautpataljoni, kes sinna maid uurima tulid. Nemad pidid ka ainsad mere poole vaatavad moaid olema. Sõitsime ka kohalikule rannale, mis selgus, et on kõigest 2×50m pikk, seega randadega on neil seal üsna nukker. Edasi minnes lõppes asfalt ära, ning algas jälle tolmutee. Lihavõttesaarel on nimelt linn unikividega tehtud (küll mitte kõik tänavad), ning väljaspool linna on 1 asfaldiga maantee, ülejäänud on tolmuteed. Igal juhul seisid tee ääres mere kaldal nüüd juba 15 moaid, ning käisime neid jaapani turistide vahelt ka kaemas ning pildistamas. Suurim liigutatud ning paigaldatud moai pidi olema üle 10m kõrge ja kaaluma 80 tonni. Käisime vaatamas ka kohaliku vulkaani kraatrit, kus nüüd laiub soolaadne maastik, ning siis õhtustasime ja tagasi hotelli. Kuna meie suveniirijaht polnud päris edukas, siis otsustasime järgmine hommik veel asja uurima minna. Õhtul tahtsime veel oma muutunud lennupiletit printima, kuid esimeses kahes netikohvikus see ei õnnestunud, küll aga piraatoffice’iga kolmandas. Hommikul tegime oma kaubareisi ära, ning käisime saare ainsas tanklas tankimas, ning siis lennujaama ootama, et kas saab asjad ära anda ning samuti autorendi tädi ootama. Mõlemaga saime ilusti hakkma, ning siis jäime Santiagost tulevat lennukit ootama. Väikese hilinemisega see ka tuli, ning saime meiegi lennukisse oma korda ootama. Algamas oli meie reisi kõige lennuintensiivsem periood, 17 tundi lendamist 24h jooksul, marsruudil Lihavõttesaar-Santiago-Miami-Chicago. Kuna olime ära jätnud ööbimise Santiagos ning samuti visiidi Peruusse Machu Picchu kinni olemise tõttu, siis panime järjest kohe USAsse välja. Igal juhul Santiagos oli veel kõvasti näha maavärina tagajärgi, lennukist maha sai keset platsi, nurgas olid pandud püsti igasugused telgid, autorendi jms jaoks. Lend läks meil küll terminalihoonest, kuid ka seal oli näha seintel ja taladel pragusid. Miamisse jõudes läbisime suhteliselt valuliselt immigratsiooni ja tolli, ning siis juba Chicago lennukit ootama, kus istumine oli juba päris paras piin. Nüüd aga oleme ilusti teises kodus, pikutame voodis, ning karta on, et piltideni täna ei jõua, vaid jääb homsesse, silm kipub kinni vajuma kuidagi, lennukites eriti magada ei saanud küll.

Täna siis veel kaks asisemat postitust, ning meie reisi kultuurilisem pool ongi peaaegu otsas, ning edasi tuleb rohkem kaubanduslik osa.
Ööbisime siis Rotoruas, kust hommikul hakkasime Aucklandi lennujaama poole sõitma. Matamatast sõitsime läbi, nii et Hobbiton oli täiesti käega katsuda, aga kuna nad põrssad ainult tuuriga lasevad selle lambafarmi maa peale ekskurseerima, siis meil kohe mitte kuidagi ei klappinud aegadega, ja jäi nägemata. Andsime siis lennujaamas oma auto ära, viskasime kõik mittevajalikud asjad ära, ning jäime lennukit ootama. Alguses ei leidnudki meie lendu, kuid lõpuks oli ta ikka LAXi lennuga kokku pandud, nii et peale lõunatamist saime ka check-ini ära tehtud. Lend ise oli selle poolest huvitav, et kui alguses olid stjuuard(ess)id riides soliidselt nagu tavaliselt, siis peale õhkutõusmist vahetati lillelistesse kirjudesse riietesse ning enne maandumist jälle soliidsesse. Kuna väljalend viibis kõva pool tundi, siis saabusime Tahitile umbes sarnase hilinemisega. Õnneks leidsime ka hotelli peremehe üles, kellel seal olid veel kedagi peale võtta, kellest vist ühel ei olnud kott kohale jõudnud. Igaljuhul peale vähemalt tunnist passimist saime hotelli sõita. Ega pimedas eriti midagi aru ei saanudki, bungalow oli seest vähemalt täiesti kobe, ja meri täiesti ukse all, 25m kaugusel. Igal juhul nigu lõunamaal alati, olid tähed vapustavalt hästi näha, ja ka kell 2 öösel ei olnud poolpaljalt just jahe, nii et pikutasime väljas lamamistoolidel ning imetlesime ka väikest tähtede langemist, mida aeg-ajalt oli näha. Kohale ilmus ka kohalik isand, kellel suured kõrvad ja liikus hüpetega, muudkui nosis aga rohtu ja ei häirinud ka kohalikku koera, kes kõrval lamas.
Hommikul magasime suhteliselt kaua, vähemalt selle reisi jaoks, ca 10ni, siis väike hommikueine, ja olime rahul, et me ainult ühe päeva seal, sest ega erilist naudingut ei tunne, kui ikka iga liigutus higi lahti võtab. Toas ka konditsioneeri polnud (soovitame soojalt, kui peaks olema pikemaks minek), nii et meie ainsaks lootuseks oli meri, mis, nagu kahjuks selgus, oli ka paras supp. Võtsime siis paadimoodi ollused ja tahtsime kärutama minna, kui enne vettelaskmist oli juba vees kurjakuulutavat uime näha. Lähtudes perenaise sõnadest, et siin suuri haisid pole, vaid väiksed laguunikad, kellele tuleb ainult plaksti teha ja panevad plehku, käisime paatidega natuke kolamas, ning mina proovisin kohalike poollagunenud maskidega ja 4 numbrid väikeste lestadega natuke veealuse maailmaga tutvuda, mis kokkuvõttes lõppes üsna nukralt, sest olgugi, et seljauime nägime veel paar korda, ei õnnestnud haid tabada. Selle asemel sain paadi pealt vette kukutud kivide/korallide peale, mille tulemusena kriimud põlvedel ja taldadel ja kätel. Igal juhul peale sulistamist tegime lugemis- ja uinakutuurid, ning siis käisime kohe nurga taga burgsiputkas kohalikku kulinaariat maitsmas. Täiesti kobedad friikad ja juustuburgeri ja kokakoola saime 10 dollari eest. Õhtupoole hakkas vesi taganema, ning kivid ilmusid vee alt välja, ning kuna polnud erilist himu nende otsas turnida, me rohkem vette ei läinud. Vaikselt oleledes läks päev õhtusse, pakkisime oma asjad vaikselt kokku, käisime veel duši all, ning siis vedas perenaine meid lennujaama, et peale keskööd Lihavõttesaare poole lendama hakata.

Nonii, tänane teine ja nüüd oleme siis graafikus jälle. Hommik hakkas vara, 6.25 praamile jõudmiseks pidime olema 5.25 sadamas, mis asus õnneks 5 minuti kaugusel hostelist. Sinna jõudes selgus kurb tõsiasi, et üks tark mees ostis laevapiletid eilseks päevaks, ning isegi auto lisamisel ei märganud seda. Õnneks oli väga mõistev tädi, ning pani meid ootejärjekorda, kuna nii see kui järgmine praam olid välja müüdud. Seal me siis marineerisime, kuni kõik olid peale läinud. Siis aga õnneks lasti ka meid peale, alumisele korrusele rongivagunite juurde. Laevasõit oli vist suhteliselt kõikuv, õnneks magasin enamuse maha. Kütmise peale nad igal juhul ei raatsinud raha kulutada, ning päris külm oli. Wellingtoni jõudes olime esimeste hulgas, kes välja said, ning siis hakkasime Taupo poole sõitma. Seekord olid maanteed vähem mägised, paaris kohas oli tõsisemaid sik-sakke, aga muidu oli täitsa kobe. Tahtsime veel käia ühes kohas geisreid ja muid vulkaanilisi nähtuseid, mis olid seekord kobedamad kui seal Kuu kraatrite juures. Tundub muidugi, et asi oleks vähe parem, kui vett oleks rohkem, aga kuna on suvi olnud ja üsna kuiv, siis igal pool on vett vähe ja efekti ka selle võrra vähem. Geisrid muidugi on üldse ettearvamatud. Igal juhul jalutasime tunnike ringi seal, ühes kohas oli 38m sügavune koobas, kuhu sai sisse jalutada, ning kus pidada olla väga hea ehteid puhastada. Peale seda suundusime Rotorua poole, kus meil hotell, ning kui asjad tuppa saime, käisime viimasel Uus-Meremaa õhtul Tai restoranis söömas ja suveniiripoes. Nüüd siis annan aru, ja varsti otsin ka pildid jutule juurde. Siis pakime asjad ilusti kokku, et homme Tahitile lennata.

English: The day started before 5am, since we had to be at the harbor for the ferry before 5.25. There it turned out that someone had bought tickets for the morning before, but fortunately the lady was very understanding and we got on the standby list without paying extra. There we waited until everyone got on, and after a little more, we were let on as well, to the lower level where trains go. The boat ride was quite unpleasant, but I mostly slept through it, fortunately. In Wellington, we were among the first to get off the ferry, and headed for Taupo, to visit another geothermal site with geysers. The place was quite interesting, but with it being autumn and little water, it was not quite as impressive as it must be in the spring, I imagine. But the colors were magnificent. Then we drove to Rotorua and our hotel, and went for dinner in a Thai restaurant. Now we’re packing since we’re heading to Tahiti tomorrow, and I’m posting this, and soon I’ll find some pictures to add to the posts.

Nonii, täna tuleb siis jälle 2 postitust ühe päevaga, eile kohe üldse ei viitsinud õhtul. Plaanis oli siis kayakiga (ei ole piisavalt meremees, et teada, kas süsta ja kayak on sama asi, seega jääb siin kayak) sõitma minna Tasmani rahvusparki. Õhtul juba hakkas vihma sadama, mis vist kestis poole ööni, ja hommikuks polnud hallid pilved veel päris kadunud. Sellegipoolest sõitsime see veerand tundi Kaiteriterisse, ning leidsime ka täitsa kohe õige putka üles, kust meid ranna teise otsa juhatati. Seal saime väikse tutvustuse asja kohta, oma giidiga tuttavaks, ning oma olulisemad asjad veekindlasse kotti pandud. Siis läks sõiduks veetaksoga ehk paadiga, mida seal sõidab kohe mitmeid, ning veavad inimesi kayakite juurde, mis on randadesse juba laiali veetud. Peale veerandtunnist sõitu saime ka oma rannale, ning veekindlad ’seelikud’ selga ja väikse algõpetuse kayakist. Siis ronisime aga vette ja läks sõiduks. Alguses ikka sinka-vonka ja sinka-vonka, aga mida aeg edasi, seda sirgemalt. Sõitsime esialgu lähedaloleva Tonga saare juurde, vaatasime seal hülgepoisse ja linde, ja siis vaikselt mööda rannikut edasi. Nägime lendavaid pingviine, kellel on lestad, millega nad puu okstele maanduvad, vahest küll kulub 2-3 korda, enne kui oksale pihta saavad, ja kohe ka nägime ühte, kes nibin-nabin püsima jäi oksale. Siis suundusime Moskiito lahte rannale lõunatama, meie käisime ka ujumas ära, olgugi, et eriti soe ei olnud. Peale lõunat ilmus lahte ‘patseerima’ suur raikala, ‘tiibade’ laius võis olla vast meetri ringi, käis muudkui ranna lähedal edasi-tagasi. Peale väikest puhkust sõitsime edasi, ja nüüd oli tõusnud tuul ja ka lained, kuigi vahepeal päike paistis, ning sõit oli oluliselt ebamugavam. Aga saime siiski sõidu lõpetatud, ainsana teele läinud gruppidest, kuigi poolmärjana, aga see-eest rahulolevana. Korjasime oma kodinad kokku ja jäime veetaksot ootama, mis ka varsti tuli. Riided olid poolmärjad ja ka naha peal oli näha soola jälgi, tagasi jõudes vahetasime kiiresti soojemad riided selga, ning läks tagasisõiduks Pictonisse. Vahepeal tegime Nelsonis väikese pizzapeatuse, ning varsti peale pimeduse saabumist olime tagasi oma hostelis ja samas toas, kus üleeilegi. Veel sai paika pandud marsruut homseks ning broneeritud hotell, ja kuna praam läks hommikul vara, siis kiiresti tudile.

English: Again 2 posts today, since I was too tired yesterday. It had started raining the night before, and as we woke, there were still some clouds in the sky. We made the 15-minute trip to Kaiteriteri for our kayaking trip, and found our group easily. After a short briefing and stowing of our gear in watertight containers, we got on the aqua taxi and took a 15-minute trip to the beach where we were to start. Once there, we had another briefing about the kayak, and were soon on our way to Tonga Island, not far from the beach. There we saw young seals learning to swim, as well as several different birds, including flying penguins, who don’t have claws but have fins, and their landing on tree branches is somewhat clumsy, which they promptly demonstrated for us. Then we went to the a beach in Mosquito Bay where we had lunch and a swim, and saw a 1-meter-wide stingray very close to the shore, patrolling back and forth. Apparently, they like the warm water. Once we started off again, the wind and waves rose, and made our journey harder and wetter, but it was not too bad yet, and we got to finish our trip, which can’t be said for other groups. So we had some good luck finally. We got back wet and salty and tired, but quite happy with the experience. After another aqua taxi ride, we got to the car to change into dry and warm clothes, and then headed for Picton. Made a stop for pizza and pasta in Nelson, and soon after darkness fell, we were in our hostel room in Picton. Being tired and with an early morning ferry ride waiting, we went to bed.

Heipparalla jällegi. Täna saime vähe kauem magada, lausa 8.30 oli äratus. Pakkisime siis oma asjad kokku, sest autot võis hosteli ees parkida kuni 9ni. Hostel muuseas oli selles suhtes kobe, et wc-duširuum olid toast minekuga, mitte koridorist. Täna õhtul on sama lugu, kuigi siin juhtus see pikantne lugu, et meie broneering polnud läbi tulnud, kuid õnneks oli tuba võtta. Hommikul siis hakkasime Pictonist sõitma Lõunasaare põhjapoolse tipu poole, ja kohe muidugi algas jälle mägine tee, keskmine kiirus ca 30 km/h. Vaated on muidugi ilusad, aga kui ikka paarkümmend kilomeetrit seda tuleb, siis tüütab juba ära. Nelsonis tegime peatuse, et täiendada söögi- ja hügieenivarusid (eelkõige hambapasta ja šampoon). Samuti uurisime, mismoodi see Jarod-poiss Subway’d süües ikkagi kilosid kaotas. Edasi saime jälle mägiteed mööda sõita, oh seda õnne, ning siis jõudsime Pupu allikateni (enne Pupu-t on ka terve ports tähti, mida tihtipeale välja ei kirjutata). Igal juhul on väidetavalt tegemist maailma kõige läbipaistvama veega, mis paistab läbi koguni 63m ulatuses, mis pidi väga lähedal olema vee teoreetilisele läbipaistvusele. Tuleb öelda, et asi oli väga selge tõesti, ning temperatuur pidi olema täpselt 11,7 kraadi, aga katsuda ei lubatud mitte kuidagi, mingit Diddy-nime-lähedast bakterit või asja kartsid hirmsasti. Edasi ei olnud enam palju maad, kui hakkaski Lõunasaar otsa saama, ning tuul muutus järjest kõvemaks, seda oli juba autos aru saada. Saare
põhjapoolses osas on nimelt meeletu liivaluidete moodustis, nimega Farewell Spit. Pikkust on tal 34 kilomeetrit ja laiust hetkel ei mäleta, ning liikuma pidi ta ka mingi kiirusega kas lõunasse või põhja vaikselt. Autost välja tulles oli kohe tunda, et meeletu tuul on, sellest hoolimata läksime lähedalasuva mäe peale asja kaema. Tuul oli küll vali, aga üldse mitte külm, kuid nägime, kuidas luidete peal liiv lendas kohe päris kaugele. Igal juhul ei tekitanud see meis isu neid lähemalt vaatama minna, küll aga tahtsime minna vaatama Wharariki randa, mis pidi ka väga ilus olema. Lootsime, et äkki seal sellist metsikut tuult ei ole. Sõitsime siis kohaliku farmeri maa peal asuvale parkimisplatsile, kus isegi pappi ei küsitud, ning alustasime ca 20-minutilist jalutuskäiku. Selgeks sai see, et tuult oli ikka sama palju, aga ega me ei hoolinud, muudkui rühkisime edasi. Peale maalilist jalutamist leidsime ennast luidete keskelt, ning ka ookeanit oli näha. Vee poole jalutades oli tunne, nagu liivapritsiga oleks saanud. Tuul oli vali ja pidev, otsisime vee piiril olevalt kaljult varju, ent kui mina nägin kohe, siis Astrid suure ehmatusega avastas alles lähedale jõudes, et kalju peal on hülgepoisid omale koha leidnud. Jalutasime siis natukene, tegime pilte, ja käisin jonnist ja vees ära, pärast asjade juurde minnes tõmbas tuul peaaegu kuivaks, aga soe küll ei olnud. Ilusa ilmaga oleks küll fantastiline see koht, aga muidugi ta võib olla ka pool aastat kui mitte rohkem tuuline. Siis tulime tagasi poole tee peale, et homme hommikul kayakiga sõitma minna, ning nüüd käisime söömas, siis praegune aruanne, ja varsti magama ära. Ja muidugi pilte ka.

English: Got to sleep a bit more today, and left around 9 to drive to the northern part of South Island. Stopped on the way to get some more toothpaste and shampoo, and then went to visit Pupu Springs (Pupu’s got a bunch of other letters in front of it, but it’s usually shortened). Anyway, the springs are said to have the clearest water in the world, with a visibility of 63 meters, which they say approaches the theoretical visibility of water. The water was indeed very clear, and supposedly at 11.7 degrees Celsius, but we were warned against touching the water because they feared some bacteria. Off we were for the Farewell Spit, a stretch of sand dunes with a length of 34 kilometers, reaching into the ocean. At the lookout, the wind was already very strong, and we could see the sand on the dunes moving quite a distance away, so we decided against the dunes themselves, and opted to see Wharakiki beach, hoping for less wind. As we got to the parking lot, we realized it was not to be, but we were undeterred, and made the 20-minute picturesque walk to the beach anyway. It is a beautiful place, save for today’s wind which made us feel like we were blasted with a sandblaster. We tried to seek shelter at a rock near the water line, and Astrid realized a bit too late that there were seals on the rock and got a little scare. We walked around some and took pictures, and I did try out the water, but it was rather cold and the waves were pretty big, so I didn’t stay long. The wind did dry me off rather quickly, though. Then we started the drive to about half-way back, which is close to where we are going kayaking tomorrow, and had some dinner and now are at the hostel. More tomorrow, pictures for now.

Täna ärkasin vara…lallallaaa. Igal juhul kaheksast olime juba liikvel, et käia vaatamas Goblin Forestit ja siis õigeaegselt praamile jõuda. Osade vaatamisväärsustega siin on küll selline lugu, et silte ei paista olevat või hakkavad nad nii lähedal pihta, et võid kas kogemata või väga hästi teades nende otsa komistada. Tänane oli siis tegemist viimase variandiga, õnneks olin eile veel tööd teinud internetis, ning teadsime üsna hästi, mis suunas minna ja mida otsida, sest asjade nimed ei pruugi ka päris ühilduda, eriti kui tegemist Sõrmuste isanda asjadega. Jõudsime ilusti kohale, ja väljast mets nagu mets ikka, aga kui juba 10 sammu sissepoole astuda, siis muutus mets kui võluväel. Tihe padrik, täiesti sammaldunud puud, mis lõppevad otsekui keskel ära, ilma ülalt peenemaks minemata, vee vulin, mingisugused imelikud hääled, justkui oleks tõesti nõiutud kohas. Ma ei ole veel pilte vaadanud, kuid ma kardan, et need ei anna päris seda tunnet edasi. Tegime selle väikese ringi ära, ning kohe selgus ka, et meil jääb aega üle, google oli eile pakkunud metsani sõiduks 90 minutit (ca 50km), kui meil ei läinud pooltki seda. Hakkasime siiski Wellingtoni poole sõitma, mõeldes tee peal kuskil huvipakkuvaid kohtasid vaadata. Peatusime ka hommikusöögiks, ning vahepeal ostsime kohalikku viinamarja, mida siin ohtrasti kasvatatakse, ning maasikaid. Aega oli palju, ning otsustasime ka infopunktist uurida natuke teise potentsiaalse vaatamisväärsuse kohta, nimelt pidi samuti Sõrmuste isanda filmist tuntud oleva haldjate metsad siinkandis olema. Ega seal midagi väga ei teatud, anti paber kätte filmimiskohtadest, ning otsustasime Rivendelli kohta vaatama minna. Tee peal oli veel näha jõgi, mida mööda vennaskond sõitis paadiga peale Lothlorieni, ning Rivendelli leidsime ka üles. Raske öelda, polnud vahetult enne filmi vaadanud, et kuidas võrreldes asi on. USAs peaks olema DVD-d olemas, siis kommenteerime täpsemalt. Aga koht oli muidugi ilus, osa regionaalsest pargist. Osade kohtade kohta olin juba enne lugenud, et filmist pole sisuliselt midagi alles enam (Helm’s Deep), nii et ei olnud mõtet uurida. Tulime siis sadamasse, lootusega natukene süüa saada, kuid siin polnud mitte midagi, seega passisime poolteist tundi niisama autos kai peal. Nüüd siis laevas kirjutan seda, kui hakkame Lõunasaarele sõitma, ning paari tunni pärast peaks juba hostelis olema, kust siis loodame ka netti saada. Homme on vähe rahulikum päev, kohalikud vaatamisväärsused ja rannad, ning ülehomme läheme kayakiga sõitma. Pärast sorteerin mõned pildid ka ära, osad veel autos mälukaardil, mis täis on.

Ingles: We were on the move by 8, to see the Goblin Forest and then head down to Wellington to catch the ferry to the South Island. The forest was just magical, looked like a regular forest from the outside, but 10 steps in, and it was a truly unique place, dense as a jungle, strange trees covered in moss, seemingly ending in the middle, water flowing, animal sounds, and an omnipresent semi-darkness (the sun was shining, but didnn’t penetrate much). We took the short track to save time, and were on our way again soon. We were ahead of schedule, and decided that we’d look at interesting things on the way. We had some lunch, and also bought local grapes and strawberries. Not much interesting came up, and when we got close to Wellington, we checked in at the local information spot (those by the way are in most bigger towns and are nice to have, for sightseeing options as well as accommodation and so on). I had another forest from the movie written down somewhere, elvish rainforest, but they’d never heard of it, but they did give me a movie locations list and map, and we went on to find Rivendell. Not much of the stuff from the movie is left, but we passed the river where the fellowship were on after Lothlorien, and made our way to Rivendell. Can’t say for sure, since I haven’t seen the movie all that recently, and they did build the set for 3 months, but the place was beautiful, with the river flowing underneath and all the trees around. I’ll check my pictures against the movie at some point, so I can compare. We then headed to the harbor, hoping to get some food. There was none at the harbor, so we just passed the 90 minutes in the car on the pier. We now got something to eat on the ferry, and should be on the South Island by 9.30 and hopefully will be at the hostel before 10. Tomorrow is an easier day, with beaches and other attractions planned, and the day after, we are going kayaking in the Tasman National Park. I’ll look at the pictures later and add some as well.

Täna siis varajane äratus, kuna sõita tuli palju. Saime hostelist 8 ringis minema, ning läksime Taupo poole, et vahetult enne vaadata Huka juga ja Kuukraatreid. Sõit oli alguses üsna meeldiv, maanteed suhteliselt sirged. Huka juga kujutab endast sisuliselt kanalit, ca 15m lai ja 10m sügavat, kust siis sekundis jookseb läbi 250 kanti ilusat sinist vett, mis saab alguse Taupo järvest ning ühtlasti kujuneb sellest Uus-Meremaa pikim jõgi, kogupikkusega 425 kilomeetrit. Kiirpaadiga oleks joale saanud päris lähedale, aga seda me täna ei teinud. Teispool teed paari kilomeetri kaugusel olid Kuu kraatrid, mis kujutas endast umbes ruutkilomeetrist maa-ala, mis muudkui suureneb, kus siis soojus jõuab maapinnale. Ausaltöeldes ei olnud nii palju näha, kui Põrguväravas, ning lisaks kõigele olin ma ta ühe teise kohaga segamini ajanud, mis jäi üldse vaatamata. Sellegipoolest väga huvitav nähtus, kuidas soojus suurelt maaalalt üles tõuseb. Auru tuli ikka mitmetest sadadest aukudest, mõnest ainult natukene, mõnest kohe päris kohinaga. Edasi sõitsime Ruapehu mäe või õigemini vulkaani juurde, kuid juba kaugelt oli näha, et olukord on vähe nutune, kuna poolest saadik oli mägi pilvedes. Kraatris on väga ilus helesinine järv, aga kahjuks meil polnud aega sinna täna matkata. Mäe peal asub tegelikult mäesuusakeskus, ning töötavad suusalifit, millega me poole mäe peale saime. Kraatrini oli veel 2,5h ronimist, ning lift oleks enne nagunii kinni pandud, ja näha polnud ka midagi. Meie kõigi jaoks oli juba suusaliftiga sõitmine esimene kord, nii et väikse elamuse saime ikka. Oleks selge taevas, oleks vaade muidugi väga kobe olnud. Sealt edasi hakkasime hotelli poole sõitma, ja juba poole pealt läks tee nii käänuliseks, et kiirus langes ca poole peale tavalisest. Teel on ka oma nimi – Unustatud maailma kiirtee, ja peab ütlema, et tundus küll, nagu mõnes kohas aeg peaaegu seisaks. Isegi mägisel kruusateel tuli sõita üksjagu maad, kuigi õnneks vastutulev liiklus piirdus ainult paari autoga. Lõpuks saime tagasi kiirtee peale, ning lähenesime hotellile. Tahtsime vaadata ka 2 õde ja elevanti, kaljuformatsiooni meres (kunagi oli 4 õde, aga 2 on juba meri alla neelanud) aga kuna polnud ei silti ega mul täpset asukohta teada, siis jäi see ära. Hotelli leidmisega oli ka raskusi, kuna kinnituse peal aadressi ei olnud, ning pidime helistama ja küsima. Peale seda leidsime muidugi ilusti üles ja siin me siis nüüd oleme.
Homme siis sõit pealinna Wellingtoni ning sealt edasi Pictonisse lõunasaarel, praamiga.

English: I’ll do it tomorrow during the ferry ride from North Island to South Island.