Chachani

Arequipat ümbritsevad 3 vulkaani – Pichu Pichu, Misti ja Chachani. Kõrgeim neist on Chachani, 6075m üle merepinna. Kuna Misti jääb napilt alla 6000, siis sai valitud ronimiseks just Chachani. Eelmisel õhtul käis tuurifirmast tädi kohapeal ja kontrollis kõik peale aluspükste üle, ja järgmisel hommikul võeti meid auto peale ja läks sõiduks. Sõitsime Arequipast vaadates ümber mäe, Chachani põhja poole, autoga sai ca 5000m kõrgusele. Seal pakkisime magamiskotid ja telgid jms omale seljakottidesse ja külge, ja hakkasime baaslaagris poole sammuma. Juba asjade pakkimine 5000 peal oli natuke ebameeldiv, ja kui alguses oli allamäge käimine suhteliselt okei, siis ülespoole minnes koos kogu seljakotiga hakkas kõrgus päris hästi tundma andma. Tee oli esialgu liivane, aga vahepeal tuli täiesti üle kivide ronida. Kogu tee oli ca 2,5km, ja tõusis selle ajaga 200m. Mina olin kohale jõudes täitsa pastel, viskasin kohe telki pikali kui sai. Õhtusöök sai serveeritud 4 ajal ja viieks olid kõik telkidesse kobinud. Enesetunne paremaks ei läinud, pulss oli 110 peal ja magamist oli ilmselt minutite kaupa. H ja J olid kohale jõudes suhteliselt heas seisukorras, aga öösel kui kell 2 oleks pidanud mäkke alustama, oli H ka loobunud, aitasime J niipalju kui parajasti pea jagas ja pimedusse läinud ta oligi. Meie üritasime edasi magada – telk oli meie jaoks lühike ja aur ka kuskile ei läinud ehk siis tekkis kondens ja see voolas mööda telgi seinu alla magamiskottide peale. Magamisest üleliia palju välja ei tulnud, aga nii kui päike tõusis, läks telgis kohe palavaks. Ajasime ennast välja, giid pakkus kokateed, ja jäime ootama. Igal juhul polnud me üldse ainukesed kes ülespoole ei läinud, punt Saksa tuletõrjujaid käis ka öösel väljas öökimas, nagu kuulda oli. Igal juhul ütleks meie lemmik Kasahstani reporter, et “great success”, sest J käis tipul ära ja 6075m kirjas. Vaade olla fantastiline ja igal juhul vaeva väärt. Ise olen ka 5200ga rahul, ei oleks hetkel rohkem välja pigistanud. Juba tagasitee auto juurde oli jälle päris paras katsumus. Samas nii kui alla 4000 sai, läks enesetunne tunduvalt paremaks ja isegi söögiisu tuli tagasi. Mägironimist ma oma tulevikus küll ei näe, aga väga hea meel on et grupina saab 6km kirja panna.

Ja naiste puhkepäevade ülevaade:

Kuna meil tervis ei kannatanud kõrguseid vallutama minna siis planeerisime end Arequipat avastama.
Anne oli eeltööd teinud ja välja vaadanud Museo Santuarios Andinos, kus sai vaadata 500 aastat vana muumia Juanitat kes on mägedest alla toodud ja mida säilitakse vähemalt -20 kraadides klaaskuubikus. Kuna ta on mägedes külmunud, siis on säilinud juuksed, nahk, rasv ja lihased. Igaljuhul oli tegu jupatsiga(145cm) ja ohverdati jumalatele löögiga pähe, aga selleks et saaks teda ohverdada pidi ta võtma ette matka Cuscost Ampato mäe otsa (6300m). Paljud polnud seda matka ainuüksi üle elanud ja seetõttu tuli ohverdada järgmine.
Lisaks käisime söömas poolkohalikus kohas. Võtsime omastarust supi ja väiksed joogid: 1 l limonaadi ja 0.7l chicha moradot. No ja supid olid ka sellised 1,5l per kauss, minu omal terve muna, veerand kana ja suur kartul ilutsemas keskel. Annel oli palju kala ja toffut.
Edasi seiklesime turule puuviljade järgi. Kuna oli vaja veel leiba ja juustu, mida mõtlesime supermarketist võtta, siis tegime kena ringi, et ikka peaväljaku äärsest poest lõpuks need osta, aga peale seda lõunat oli see ring vaid kasulik.
Kuna meil oli vaba hommikupoolik, siis sõime hommikusöögiks hunnik puuvilju ja jogurtit ja hakkasime linna minema. Oleme nagu kohalikud juba, saame takso juba hea hinnaga.
Tripadvaisorist sai läbi kammitud mis veel teha ja kuhu minna. Silma jäi veel Mundo Alpaca, kohapeal näidatakse alpacasi ja lamasid. Kuidas sorteeritakse käsitsi villa värvi ja pehmuse järgi, palju on looduslikult erinevat värve villa ja millega neid värvitakse looduslikult. Kohapeal oli ka kaks naist kes käsitsi tegid salle, umbes 2 meetrit kuus ja mustrid kõik peas! Lisaks olid väljas poolikud käsitööd, millel vanust 300 aastat.
Alumisel korrusel oli näidatud ka kõik masinad kuidas tööstuslikult saab töödelda villa ja mis värvi saab värvida keemiliselt. Tuuri saime ingliskeeles ja siis suundusime poodlema, mis oli siis kompleksi esiosas. Saime salle, lõnga ja Anne sai ka ühe kampsuni. Igaljuhul jäime väga rahule- paljud kingitused olemas kodustele.
Edasi suundusime linna, et kohvikus värskelt pressitud mahla nautida (WIFI) levialas. Kuna sealsamas olevasse galeriisse meid ei lubatud siis oli raamatukogu nurk seal, kus oli Colca kanjonist ilus raamat. Kuna kohvikus oli ka kirjas, et üleval on vaateplatvorm, siis ronisime ka katusele.
Plaan oli poest osta paar asja ja taksoga koju tulla, kuid seiklesime hoopis jala koduni läbi teedeehituste jne. Oli ilusalongi tänav, vaeste muusikute tänav, autopesu tänav- tundub, et neil on ära jagatud teemade kaupa kuskohast mis otsida. Õhusaaste on ikka korralik, seetõttu üritasime peateid vältida, et oleks mida hingata. Kokku 15000 sammu tehtud.