Lima

Seekord siis sai suurelt ette võetud vahelduseks ning sihtkohaks Peruu, ja seltskond ka 5ni kasvanud. Kui 9-tunnine lennureis on suhteliselt tavaline ja harjunud, siis 12.40 tegi küll istumisaluse väga kandiliseks. Kohale jõudsime ilusti, lennujaamas oli autojuht meid ootamas ja korterisse saime 45 minutiga.
Hommikul oli J välja peilinud et väga äss kohvimasin oli värskelt meie lähedale paigaldatud, ja läksime mööda Vaikse ookeani rannikut seda otsima. Lisaks kohvile sai ka väga head hommikusööki ning nõuandeid kuidas bussiga Lima keskusse saada. Seal liikusime jala edasi, peaväljaku poole. Arhitektuuris oli päris palju tunda koloniaalset stiili, kuigi korralikult taastatud maju ei olnud üleliia palju. Politseinikel olid väga ilusad tugevad dobermannid, aga ei riskinud hakata pilte tegema. Käisime San Francisco kloostris, mis oli väga suur, ning mille keldrisse oli katakombides maetud üle 25000 surnu. Osa katakombidest oli avatud, seal oli suuremaid luid ritta pandud mitmetes ruumides. Lisaks on kloostris pilt kus viimane söömaaeg toimub ümber ümmarguse laua ja lisaks ka muid kohalikke nüansse nagu tšillipipar laual. Käisime ka Peruu keskpanga muuseumis, kus oli nii inka-aegseid kullast asju keldriseifis välja pandud kui ka traditsioonilisi riideid ja keraamikat. Teel purskkaevude parki peatusime restoranis et proovida H poolt kaua igatsetud cevichet. Ise kalasööja pole, aga tundub, et kõik jäid rahule. Purskkaevude parki jõudsime täpselt nii, et hakkas hämarduma, ning nägime ära ka valgusshow. J oli väga popp poiss oma blondi peaga, taheti purskkaevude taustal temaga selfisid teha. Pargi kõrval tundus olevat ka Peruu rahvusstaadion, aga siis oli juba liiga hilja. Tagasi sõitsime natuke vähem ekspressbussiga kui päeval, kui ülevalt torust käega kinni hoida siis kohalikud said ilusti Astridi ja J käte alt läbi jalutada. Päevane saldo 30000 sammu ja 23km.
Enne meie ärkamist olid ujujad jõudnud juba käia ookeanivees, mis olla päris mõnus. Vesi liigutas rannas hirmsa mürinaga kive. Järgmisel hommikul oli hommikusöögispetsialist leidnud meile Haiti nimelise restorani, kus kohvi küll polnud suurem asi aga söök oli küll päris hea. Edasi viis teekond külastama inkade-eelset püramiidi, Huaca Pucllana. Asub see täitsa keset Miraflorese linnaosa, ja on säilinud ilmselt tänu kliimale. Kompleks on ehitatud kohapeal valmistatud tellistest, ja iga põlvkond mattis eelmise korruse ja ehitas enda oma sinna peale. Lima olematu sajuga kliima on aidanud hoida tellised terved, ja oskuslik projekteerimine tähendas, et kompleks on vastu pidanud ka maavärinate. Hommikune pilvisus oli asendunud päikesega, ja tagasi jõudes olime päris kenasti roosad juba.