Pripjat

Järgmisel hommikul peale hommikusööki läks siis sõit Pripjati linna. Ümber jaama on 2 tsooni, 30km ja 10km, viimasest lahkudes kontrollitakse nii buss kui ka meie üle, et ei oleks midagi radioaktiivset, meil kordagi polnud.

Enamus pilte, mis peale reaktori näha on, on ilmselt tehtud Pripjati linnas. Nagu öeldud, siis kas vaikival kokkuleppel või lihtsalt susserdades hoonetesse lastakse, nii me siis nägime ujulat ja saime ka ronida 16-korruselise maja katusele linna vaatama ja pildistama.

Hommik oli veidi udune, nii et tuumajaama sarkofaag paistis kätte, kuid radarit ei suutnud silmata. Katuselt näeb üksikuid hooneid, ilmselt on pilt parem kui tulla päris talvel, hetkel veel puudel kollased lehed paljuski küljes. Edasi viidi meid haiglasse, mille keldris pidid veel olema esimeste reageerijate riided, mis on väga radioaktiivsed, aga nüüdseks pidi kelder olema täidetud liivaga, nii et ligi sinna ei saa.

Edasi nägime kino ja muusikakooli. Pripjat olla olnud vägagi ihaldatud koht elamiseks, kuna seal olid tingimused tolle aja kohta väga head. Samuti käisime kohalikus lasteaias ja supermarketis, mis oli ilmselt tolle aja kohta tõesti suur. Ka kohalik jõeäärne kohvik koos värviliste akendega oli päris huvitav – selle taga näitas giid ühte kohta, kus saime loenduri näiduks üle 40 mikrosiiverti, tegime kiiresti pildi ja minekut.

Üks kõige kuulsamaid vaatamisväärsusi on ilmselt kohalik lõbustuspark ja selle vaateratas. Sealt edasi liikudes nägime ja väga kenasid kärbseseeni kasvamas.

Pripjatist lahkudes tegime veel väikese põike tuumajaama juurde, ning saime käia ühe pooleli jäänud jahutustorni sees (pidi olema uutele reaktoritele). See oli väga äge, ja nüüd ma lähen teen endale selgeks kuidas see jahutustorn töötama peaks. Viimaseks kohaks jäi ühe sisserännanu külastus Tšernobõli linnas. Proua on seal elanud 23 aastat ja nägi 80 kohta suhteliselt kobe välja – pakkus viina ja mängis akordioni. Tema maja lammutati maha, nii oli ta tagasi tulles lihtsalt valinud ühe mis talle meeldis. Sellega saigi tuur otsa.

Kahepäevane tuur tundub ka tagantjärgi vägagi optimaalne, näeb ilmselt 3 korda nii palju kui ühepäevasel, lisaks ei ole väga kiirustamist. Pikemalt juba hakkaks asi kordama ennast. Igal juhul oli väga huvitav, viimased uudised räägivad, et ukrainlased tahavad seal turismindust tõsiselt arendada ka, praegu vähemalt ei jäänud sellist meeletu massi või konveieri tunnet, enamustes kohtades oli ainult meie grupp või siis üks teine lisaks.