Saime täna pikemalt magada kui tavaliselt, teades, et meil erilist kiiret kuhugi ei ole, ning siis asusime Geelongist teele Melbourne’i poole. Loomaaed oli õnneks meie pool linna, ja peale väikest otsimist, leidsime ka parkimiskoha. Loomaaed ise territooriumilt ja ülesehituselt ei ole üldse väga suur, kuidagi oli meil vale mulje jäänud, et väga vinge on. Muidugi neil on vist 2 parki veel, 1 neist mingi safari-moodi asi, seega võibolla pilt muutuks, kui kõigis käia. Igal juhul suundusime kohe peale sissepääsu pisikest elevanditüdrukut vaatama, kes on kõigest poolteist kuud vana. Kuna nii noort näidatakse üldse ainult paar tundi päevas, siis kahtlustasime, et võib keeruline olla see meil, aga tegelikult pidi ootama kõigest 20 minuti ringis, kui juba lastigi meid vantsi vaatama, kes oli ühes aias oma ema ja tädiga. Pilte siis allpool. Käisime ka muud huvitavamad kohad läbi, vahepeal lõunatades, ning paari tunniga olime ringi peale teinud. Kuna lend järgmisel hommikul oli kell 6, pidime arvestama 4se äratusega, ja sellepärast läksime peale loomaaeda hotelli, et siis natuke pikutada, õhtustada, ja siis uuesti magama tulla. Teel hotelli aga läks taevas ikka nii tumedaks, et päris õhtu nagu oleks kätte jõudnud, ja ei läinud kaua aega, kuni hakkas paistma välgunooli, ning vihma kallama. Vihma sadas siis nii intensiivselt, et 50 meetri kaugusele ei olnud enam eesolevat autot näha, ning julgelt üle poolte juhtide tõmbas tee äärde. Ka meie seisime ca 15 minutit, kuni päris hall sein eest ära läks, ja siis hakkasime läbi suuremate lompide uuesti sõitma. Hotelli leidsime ilusti üles, aga kuna vihm oli ikka tugev, siis ootasime veerand tundi, enne kui oma kodinaid sisse hakkasime vedama. Hotell oli sisuliselt lennujaamast üle tee, ning tuba meenutas väga elavalt laevakajutit. Pisike tuba, kust kohe õhk otsa lõppes, 2ne voodi all ja 1ne selle peal, kraanikauss toa nurgas, ning wc-dush samalaadne plastmasskarp, nagu laevades. Pikutasime ja lugesime siis seal mõned tunnikesed, kuni tuli aeg auto tagasi viia, ning otsustasime lennujaamast kohe ka õhtusöögi võtta. Hotelli tagasi jõudes vaatasime telekas Iron Chefi ja sõime, ning siis jäime varakult magama.
English: Our last day in Australia began somewhat later than before, since we could afford it, and we made our way to Melbourne Zoo. We had the impression that the zoo would be very big and awesome, for some reason, and it wasn’t really that special. In fact, it was rather small. It does, however, have 2 other parks, including a safari-like one, which maybe makes up for it. Anyway, we wanted to see the month-and-a-half-old baby elephant girl, who was shown to the general public only for a few hours a day. We expected the line to be very long, this being Saturday and all, but it only took about 20 minutes of waiting in line. She was adorable, as you will see in the pictures. It didn’t take long for us to see the rest of the more interesting animals on either side of lunch, and then we were off to the hotel. Before we got there, however, the stormclouds got darker and darker, and we started seeing lightning in the sky, and rain soon followed. It was so intense, that I could not see a car driving 150 feet in front of me. Many drivers pulled over, including us, and we waited for 15-20 minutes until we could see again. We started moving, and got to the hotel, but had to wait another 15 minutes for the rain to stop enough to get out. The hotel room was more like a ship cabin – very small, a double and single bunk bed, sink in the corner, and a plastic toilet-shower combo in the other corner. We read and slept some, and then went to return the rental car to the airport, as well as grab some dinner. When we came back, we watched Iron Chef and had our dinner, and then went to bed early, since we had to be back at the airport at 4am.
1 comment
Comment by Anneli
Anneli 09/03/2010 at 14:14
Nii armas väike vants!