Lapimaa

Käisime Lapimaal virmalisi otsimas. Kuna reisikaaslased ei saanud tulla, siis seekord kahekesi, autoga. Sõit oli päris pikk, millele lisandus kõigest paar kilomeetrit enne hotelli poolteist tundi tuisus ootamist, kuna rekka oli teelt välja sõitnud. Kohale jõudes tundus et ka hotell on tühi, vastuvõtus polnud kedagi, aga helistamise peale ikkagi keegi saabus ja saime oma majutuse võtmed kätte. Toad olid pisikesed, aga suhteliselt hubane olemine, kamin nurgas ja köögis kõik olemas. Kuna väljas oli ilge tuisumöll, siis käisime poes ära ja ootasime õhtut, et virmalisi näha. Prognoos kahjuks eriti hea ei olnud ja ette rutates võib öelda, et lahkumisöösel oli midagi näha taevas aga enne seda oli tühja tuule tagaajamine. Järgmiseks päevaks oli tuisk üle jäänud, aga mootorsaanirendist öeldi, et kuna värsket lund on nii palju, siis me oleks rohkem kinni kui sõita saaks, nii et lükkasime selle edasi. Selle asemel sõitsime Kilpisjärvilt hoopis üle piiri Norrasse ookeani vaatama. Norra oli tunduvalt mägisem kui Soome, ja tee peal oli ilusaid vaateid Põhjamerele. Õhtul käisime jällegi virmalisi jahtimas aga valitses ainult pilkane pimedus.
Neljandal päeval oli plaanis koerarakendiga sõit. Paar tundi sõitu lõunapoole ja olimegi kohal, kohe üle tee nägime ka põhjapõtru vabas looduses. Koerarakendiga sõitmine oli päris vägev kogemus, õnneks oli temperatuur -10 kraadi ringis, sest ausaltöeldes -30ks me ei olnud ikkagi valmis. 1 istus kelgus ja teine seisis kelgu peal, vajadusel sai koeri aidata ja seisja jooksis (või siis selleks, et sooja saada). Poole peal saime metsamajas sooja juua ja näksida, ning tagasiteel olid rollid kelgus vaheldunud. Igal juhul väga põnevad 3 tundi, giidid on sealt üle maailma tulnud vabatahtlikena, meie tütarlaps oli näiteks Prantsusmaalt. Tagasiteel hotelli õnnestus autoga teelt välja libiseda vaikselt, ja mitmed katsed välja saada ebaõnnestusid, ka Türgi rekka ei saanud tagurpidi meid välja tõmmatud, kuna konksu polnud sobivat. Kõik möödasõitjad peatusid ja tundsid huvi kas saavad aidata, ka auto Eesti noormeestega, kuid olime siiski sunnitud ära ootama pamperi kes siis vintsiga meid välja sikutas. Viimasel päeval oli jälle lumesadu tugev, ning kuna koht on väike, siis ei olnud ka palju teha, olime mõnusalt kamina ees ja vaatasime telekat. Öösel hakkasime tagasi Helsinki poole sõitma, ning siis langes temperatuur -30 kanti ja taevas oli näha virmalisi. Huvitav reis oli, tahaks ka suvel tagasi minna, kuigi ma kardan, et siis võib ropult sääski olla seal. Iroonilisel moel võis kodus kõigest paar nädalat hiljem näha palju tugevamaid virmalisi kui tuhat kilomeetrit põhjapool nägime.