Colca Canyon

Täna hommikul läks siis lahti 2-päevane reis ühte sügavamasse kanjonisse maailmas – Colcasse. Sõit läks läbi Arequipa põhjapoolse, vähem glamuurse osa, kus kilomeetrite kaupa illegaalseid maju. Tee on käänuline ja tõusvas joones, sõidab ka palju reklaamid, õnneks oli meil suhteliselt rahuliku närvikavaga juht ja ekstreemse aidanud möödasõite ette ei tulnud. Tee peal peatusime, et vaadata alpacasid ja laamasid, ning nende metsikut sugulast vicunat. Järgmises peatuses pakuti kõrgmäestiku ürtidega väga maitsvat teed, ja muidugi sai tutvuda kohaliku kaubavalikuga. Terve tee oli näha, kuidas Sabancaya vulkaan aktiivsust üles näitab, pidi ca 40 väiksemat purset päevas olema. Tänane kõige kõrgem punkt oli 4910m üle merepinna, olemine oli kahtlasevõitu aga mitte täitsa halb. Kui kanjonisse jõudsime, käisime Chivays söömas ja siis hotelli. Hotellitoa ees terrassilt vaade vanadele põllumajandusterrassidele. Väike puhkus, ja siis retk kanjoni põhja jõe äärde, soojaveebasseinidesse. Basseine oli mitmeid, erineva soojusastmega, ning kanjoni seina ääres oli kohe näha kuidas sooja vett üles mullitab. Teekond tagasi hotelli oli ülesmäge, õnneks oli kõva tuul selja tagant. Hotellis õhtusöök ja vara magama, hommikul varajane ärkamine et minna kondoreid jahtima (kaameraga).

Järgmiseks paariks päevaks siis palun elavat kujutlusvõimet, pilte tuleb ilmselt uuesti ülehomme.

Colca teine päev algas varakult – 6.30 oli juba start. Esmalt Yanque küla keskväljakule, kus kohalikud tütarlapsed traditsioonilistes rõivastes tantsisid, aga saabudes tõmbas hoopis tähelepanu purskab vulkaan millest sain tunduvalt paremad pildid kui eile. Tütarlapsed vaadatud ja mõnel ja shopping tehtud, hakkasime sõitma Cruz del Condori vaatepunkti poole. Kondorid on ühed suuremad lendajad linnud maailmas, tiivaulatusega kuni 3m. Tee peal oli mõlemal pool kanjonit terrassid, väidetavalt on neist 65 protsenti veel kasutuses ja seda terve 80-kilomeetrise kanjoni ulatuses. Vaatepunkti jõudes ootasime vist ca pool tundi, kui esimesed linnud paistma hakkasid. Kõik täna nähtud linnud olid noored, pruunide sulgedega, täiskasvanutel on musta ja valgega suled. 3 lindu tiirutasid lähemale ja asusid inimeste lähedal kaljunukile istuma. Jõudsime õnneks ära oodata ka õhkutõusmised, loodetavasti on pildid ka head. Tagasi sõites peatusime Maca külas, kus sai näha deformeerunud koljut. Nimelt elasid Colcas kaks suguharu, ja vahet tegemiseks seoti ühtede tittedel pea ülevalt ja alt kinni, ja teistele küljepeale puuplaat ja seoti kinni. Kuidas see nende tervisele pikas perspektiivis mõjus, “it is not possible to know” nagu meie giidi üks lemmiklauseid oli. Chivays veel lõunatasime, ja siis läks sõit Arequipa poole. Ilmselt oli sõit kiirem ja kurvid karmimad, nii et täna mõjus pigem see kui kõrgus enesetundele. Kuna naispere ennast eriti hästi ei tunne, siis homme lähevad mäge vallutama ainult mehed.