Jõudsime Cuscosse varahommikul, 4:30. Bussijaamas oli meil vastas Hugo Cusco Local Friendsist, kes viis meid maale oma vanemate juurde, kuniks sai minna vaatamisväärsustega tutvuma. Vanematel oli oma talupidamise, kasvatati merisigu ja lehmi lisaks kõiksugu põllusaadustele. Pakuti rikkalikku hommikusööki – saiad, kartulid, guacamole, quinoa, teed-kohvid-kakaod. Kõige huvitavam oli dehüdreeritud kartul – kartul kuivatatakse nii ära, et alles jääb midagi seest õõnsa palli ja kivi vahepealset. Nii pidi ta säilima kuni 20 aastat. Et tast süüa saada, pannakse vette ja keedetakse nagu tavalist kartuli. Peab ütlema, et ilmselt on see acquired taste, sest eriline maitseelamus ta just ei olnud. Kui poleks juustu vahel olnud, siis oleks lausa ebameeldiv.
Edasi sõitsime juba Pisacisse inka varemetega tutvuma. Suure mäenõlva peale oli ehitatud suured terrassid, kus põllumajandusega tegeleti, ja hooneid saagi säilitamiseks, lisaks ka templeid. Kõrval mäel olid aga seinas augud, mille otstarvet me kohe ei suutnud ära arvata. Selgus, et tegemist oli tähtsate ninade kalmistute, ning augud olid teinud hauarüüstajad. Ja kuidas seda selgeks teha – mõnest august kolp nimelt paistis. Pisac on kuulus ka oma turu poolest, aga kuna me valel päeval olime, siis näidati meile kuidas hõbeehteid tehakse. Siis käisime Urubambas lõunal, ja edasi Marase soolakaevandusse.
Leave a reply
You must be logged in to post a comment.