Phu Quoc

Phu Quoc on pisike saar Vietnami rannikust lääne poole. Tõusev kuurortsihtkoht, ehitus käib igal juhul suuremat sorti hooga, kuigi hetkel teati rääkida, et ka hooajal on täituvus hotellides kõigest 30% ringis. Meie tulime siia väikest time out’i võtma vahepeal, et liiga tormakaks ei läheks reis. Can Tho ja Phu Quick lennujaamad suhteliselt sarnased, uued, ja peaaegu täiesti tühjad. Ainsale platsil seisvale lennukile viidi meid bussiga, ja maandudes oli ka naljakas, et mingit muud sagimist ei olnud. Ootasid meid kaks taksot, panime kompsud autodesse ja minek. Esimene üllatus oli parkla väravas, kus taksojuht nüri näoga lasi alla tagumise akna, et vaja maksta. Alguses mõtlesin, et kogemata või tema oma ei tööta, aga ta ei teinud väljagi, et mingit raha tahetakse, niisiis pidime kahe auto eest peaaegu dollari välja käima. Kui alguses olid teed asfaldist, siis mingil hetkel hakka tulema betoonteed vaheldumisi kruusaga, kuna meie kuurort asub ranniku pool, kus on asustus vähe harvem. Ja siis ühel hetkel olid sellised punasest mudast tõsised rallirajad, ja meie väiksem ja madalam takso lõhkus oma esistange minimaalselt ja võib-olla ka karteri ära. Igal juhul tulime taksost välja ja siis sai ta sealt kuidagi üle. Hotell on kui tükike paradiisi – piisavalt väike (20 tuba/majakest), ilus roheline, palmid, bassein, ja liivarand, ning meri. Me ka majake on 10 meetrit merest. Esimesel päeval vedelesid niisama hotellis, nautisime ilma ja basseinija väikest uinakut. Õhtul tõusis korralik tuul ja tuli ka natuke vihma.

Teisel päeval jälle varajane äratus, põhjuseks sukeldumine. Eilne teine taksojuht meid juba ootas, kui me hommikusöögiga tegelesime, ja kuna öösel oli vihma sadanud, siis ralliraja oli lausa mudamülkaks muutunud. Korraks jäime sinna kinni ka, olime ka valmis juba välja minema, aga mees pressis ikkagi rahulikult välja sealt. Sukeldumise ka kasutatav klassifitseerus ikkagi laevaks, mitte paadiks, ja sõit võis alata. Sõidu ajal saime tutvustava info laeval ja vees käitumise kohta, meie proovisukeldumise puhul pidi olema max sügavus 6m ja instruktor kogu aeg kättpidi küljes. Vahepeal saime ka niisama päevitada, ja kui pooleteise tunni pärast kohale jõudsime, siis läks paarikaupa vette minek. Samal ajal kui teised sukeldusid, oli võimalik ka snorgeldada. Osadele oli vaja raskusi veel lisaks külge riputada, aga alla said lõpuks kõik. Sukeldumisaeg ca 20 minutit, ja näha oli igasuguseid koralle ja väiksemaid kalasid, sekka mõni paarikümne sentimeetrine. Minu suurim hirm, et kõrvadega jama ei teostunud, mingit valu ei tekkinud ja sai rahulikult keskenduda nautimisele. Siis triivisime teise sukeldumise kohta, seal anti mulle teine mask, ja võib-olla oli see parem, aga seal oli kõik natuke värvilisem, vägevaid neoonvärvidega kalasid, lisaks mõni 50cm kala ja ka krabi. Seltskonnas nooremad vaimustusid niivõrd, et jäid tagasi tulles veel PADI kursust edasi tegema, meie läksime prantsuse bistroosse sööma. Esimest korda Vietnami ajal oli korraliku magustoidu valikuga menüü, aga muidugi selgus, et enamikke asju pole. Siis käisime veel poes, mis oli orienteeritud venelastele, kassiir isegi oskas vene keeles midagi rääkida. Täiendasime varusid ja taksoga hotelli poole. Valisime just sellise kõrgema takso, aga õhtuks oli mudaauk selliseks sõidetud, et väiksed autod sealt läbi ei sõida. Taksojuht tegutses operatiivselt, Google mapsist hotelli number, ja sealt lubati vastu tulla teisele poole. Kõndisime siis ümber ja jalutasime edasi, kuni tuli auto. Hotellis jälle basseinituur, mere peal hakkas välku lööma, aga lõi kiiresti ja pilti ei saanud, sest mingid väiksed putukad kukkusid närima. Kui millegi üle hotellis vinguda, siis et pool menüüd ei ole saadaval, ja seda pole märgitud, ja teenindav tütarlaps ka ilmselgelt alustas just (hooaeg on algamas) ja ka alles õpib. Igal juhul sõime õhtust, lasime veel viimast korda pesu pesta ja natuke kirjatööd siia ja magama.

Hommikul ärkasin kui valgemaks hakkas minema, käisin korra õues ja üritasin päikesetõusust pilte teha. Objektiivi tõmbas konditsioneeritud toas niiskesse õue minnes küll uduseks, aga midagi sain tehtud. Täna on meil plaanis täielik chill päev, kell on pool 12 ja vedelema veel voodis. Teistest ühed sukeldumas ja teised pidid ronima mäe otsa, peabki uurima kuidas seal olukord oli.

Update: Õnnestus päev õhtusse saata trajektooril voodi-lamamistool-bassein-voodi-võrkkiik-restoran-voodi. Olen enda üle väga uhke 😀